Taas kord on aruteluteemaks, kuidas Euroopas pensionisüsteeme muuta, et need muud elu uppi ei lükkaks. Vajadust kinnitavad rahvastikuprognoosid, mis ennustavad töötajate ja pensionäride arvu suhet 25 ja 50 aasta pärast.
Juhtkiri: pensionile alles 70-aastaselt?
8. juuli 2010, 10:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis kinnitati sel aastal ajakava penisonile mineku ea tõstmiseks 65 aastale. Esialgu vajalikud sammud on Eestis astutud. Pensioniiga on Euroopa Liidu liikmesriikide otsustada ning komisjon ongi ses asjas probleemidele tähelepanu juhtija. Seepärast pole inimestel põhjust liigselt erutuda – järjekordne pensioniea tõstmine pole Eestis ilmselt ei järgmise ega ülejärgmise riigikogu töö.
Küll on aga mõistlik ennustusi kaine pilguga vaadata ning tõepoolest arutada, kuidas sihte seada ja mida ette võtta. Nii ühiskonnana kui ka igaühel isiklikult.
Ühiskonna vananemisel on kaks põhjust. Üks neist on väga hea. Me ju kõik loodame, et elame kaua, tervena ja õnnelikult. Loomulikult tuleb teha Eestis ja kogu Euroopas kõik võimalik, et inimeste tervis oleks hea ja eluiga pikk.
Selleks et pika elu viimases otsas oleks inimestele võimalik maksta ja neil saada mõistlikku pensioni, ei tohi töötajate ja pensionäride arvu suhe paigast ära minna. Kui elame kauem ja usutavalt ka tervemana, tuleb ka kauem tööd teha. Teine rahvastiku vananemise põhjus pole sugugi rõõmustav. See on kogu Euroopas liiga väike sündimus.
Pensioniraha kogumine sammastesse on mõistlik ja vajalik, ent paraku ei tööta raha ilma inimesteta. Kui pole piisavalt kasumlikke ettevõtteid käimas hoidvaid tööinimesi, ei teeni pensionifondid tulu aktsiatelt ega antud laenudelt. Kui pole kasumit ettevõtluselt, mida siis pensionifondid osakuomanikele jagada saavad?
Võime kujutleda, et üha rohkem teevad edaspidi ära robotid ja töökorraldus paraneb, aga küsimust, kuidas pensionisüsteem piisavalt raha saaks, see iseenesest ei kaota. Võime kujutleda Euroopat, kuhu valgub üha uusi töökäsi suure sündimusega maadest. Immigratsiooni pole mõtet paaniliselt karta, aga ühiskondade võime teistest kultuuridest tulijaid lõimida pole lõputu.
Inimestel isiklikult on aga mõistlik harjuda sellega, et pikem ja õnnelikum elu tähendab ka pikemat tööiga. Ja veel: meie liigi bioloogilised omadused määravad, et kui kujutleme osana oma õnnelikust vanaduspõlvest vana-vanaemaks või vana-vanaisaks olemist, tuleb lapsi saada nooruses. 65- või 70-aastaselt saab mõelda, kas minna pensionile või töötada veel mõned aastad. Aga lapsi saada on siis, vähemalt praeguste teadmiste järgi, natuke hilja.