Riigikogu liige Rait Maruste.

FOTO: Martin Ilustrumm

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste (Reformierakond) leiab, et maadevahetuse kohtuotsusest kumab läbi nõukogude-prokuratuurlik karistuslikkus. Tema hinnangul oli süüdimõistmise vastuolulisim osa selle tõenduslik alus. Küsitav oli ka tuhandete lehekülgede viisi dokumentide kokkukuhjamise vajadus, mis näitab uurimise ja süüdistuse ebaprofessionaalsust.

Kuigi meedias on näha olnud pealkirju, et maadevahetuse kohtuasi on saanud lõpliku lahenduse, on põhjust arvata, et see siiski ei ole nii. Üks süüdimõistetu on juba väljendanud kindlat otsust minna edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Sama kaaluvad kaitse esindajad. Juhul, kui see nii läheb ja neid Strasbourgis edu saadab, siis on võimalik – sõltuvalt otsuse sisust –, et riigikohus peab uuesti menetluse avama. Seega, punkt ei ole veel pandud.

Ühest äärmusest (täielik õigeks­mõistmine) teise äärmusesse (kõigi süüdimõistmine) kulgev kohtupraktika just usaldust ei tekita ja Eesti õigusemõistmisele au ei tee. Kuigi otsus on erakordselt pikk, üle 200 lehekülje, jätab sõnarohkus mulje, et kramplikult on püütud anda veenev vorm hinnangutele ja otsustele, mis ei ole väga veenvad. Vaieldavusi toovad esile ka kahe kohtuniku kaalukad eriarvamused. Kuigi, vahemärkusena, eesti õigusterminoloogia mõiste «eriarvamus» jätab selgusetuks selle, kas ollakse otsusega üldiselt päri, kuid erineval arvamusel mõnes selle üksikosa argumenteerimise (motiivide) osas või enamikust lahkneval arvamusel tervikotsuse või selle osa suhtes.

Hea, et pärast mitut aastat sai lõpuks selgelt korrigeeritud toimunu nimetus. Maade vahetus kui selline ei ole olnud ebaseaduslik. See oli ja on algusest peale seaduses ettenähtud haldusmenetlus avalikes huvides. Mis võis olla ebaseaduslik, oli selle toimetamise viis. Sellest ka tegude ümberkvalifitseerimine altkäemaksu andmiselt pistisele. Kriminaalõiguse põhimõte on, et rakendatakse teo toimepanemise ajal kehtinud õigust. Praegusel juhul see nii ei olnud. Süüdistus ja kaitse selle vastu olid üles ehitatud teisele õiguslikule eeldusele või alusele. Ümberkvalifitseerimine selgus alles menetluste lõppastmes. See tekitab küsimuse, kas kaitse oli adekvaatne ehk kas kaitse sai lähtuda esitatud süüdistusest ja selle tõendamisest ning (vastu)argumenteerimisest kogu menetluse käigus, lõpuni välja. Näib, et see ei olnud päris nii.

Otsusest kumab läbi nõukogude-prokuratuurilik karistuslikkus, süü presumeerimine. Süüdistamine on prokuratuuri olemuslik funktsioon, kuid kohus peab teatavasti olema kahe poole, süüdistuse ja kaitse vaheline neutraalne arbiter. Ei piisa süüdistuse esitamisest, süüdistus peab olema ka selleks ettenähtud korras veenvalt tõendatud.

Tundub, et kõigil hukka- ja süüdimõistjail on jäänud tähelepanuta üks oluline asi. Nimelt, kogu tegevuses oli kaks erinevat osapoolt, kelle roll ja huvid olid ja on turumajanduses selgelt eristuvad. Ühelt poolt avaliku võimu (riigi) esindajad: minister ja ameti juht, kelle otseseks ülesandeks maade vahetamisel oli avalike huvide järgimine ja seaduslikkusest kinnipidamine. Neile laienes avaliku halduse hoolsuskohustus. Nende kohustuste vastu nad ilmselt ja selgelt eksisid ning peavad vastutama. Neil piisanuks ühest sõnast – «stopp» – ja kogu jant oleks ära jäänud.

Teiseks pooleks on äritegelased, kellele hoolsuskohustus ei laiene, kelle toimimisloogika on turumajanduses sootuks teine. Neile ei saa süüks panna seda, et nad toimivad teisest lähtealusest, äriloogikast. Tahavad odavalt osta ja kallilt müüa. Ja lubatu ning keelatu piirimail panid neid kõndima just avaliku võimu esindajate kutsuv lollus, lohakus ja omakasulikkus. Lühidalt korruptiivsus. Mis põhjusel Ester Tuiksoo samasse kohtuasja «kaasa arvati», jääb selgusetuks. Nagu ka tema tegelik osa ja süü maadevahetuses ja sellekohase süü tõendatus.

Ei saa jätta märkimata pika menetlusajaga kaasas käinud üsna intensiivset ametkondade survet ja stigmatiseerimist meedias, mis ei saanud jätta mõju avaldamata ei süüdistatavatele ega kohtule. Eelnev ei ole öeldud kohtualuste kaitseks, vaid erapooletu ja objektiivse õigusemõistmise eelduse kaitseks. Lisaks, süütuse presumptsioon on meie põhiseaduse ja ausa õigusemõistmise selge põhimõte. Inimene on süütu seni, kuni ta selleks ettenähtud korras on lõplikult süüdi mõistetud.

Seejuures süütuse presumptsioonil ei ole mingit seost vastutusega, kuigi üks juuraprofessor väitis vastupidist. Või peaks vastutus tulenema avalikust arvamusest, sõltumata sellest, mida kohtud teevad, nagu üks kolumnist väitis. Vastutus, nii õiguslik kui poliitiline, järgneb niikuinii. Kusjuures õiglase vastutuse aluseks saab olla objektiivne menetlus ja sellel põhinev usaldusväärne ja veenvalt tõendatud kohtuotsus. Vastasel korral peaksime kogu õhtumaise demokraatliku õigusemõistmise põhialused prügikasti saatma. See peaks Euroopale selge olema alates Dreyfusi kohtuasjast.

Menetlust esitleti kui enneolematult keerukat ja mahukat, mis tõi kaasa erakordselt pika kohtueelse menetlusaja ja sellega kaasneva meediakajastuse. Siiski, näiteks Strasbourgi mõõtude järgi vaadates pole asjas midagi erakordset ja pikka menetlusaega õigus­tavat. Uuritav toimus ühes riigis, ühe ametkonna raames ja suhteliselt piiratud isikute ringi osalusel.

Seega tuhandete lehekülgede viisi dokumentide kokku kuhjamise ja kümnetesse toimikutesse koondamise vajadus on küsitav ning näitab uurimise ja süüdistuse ebaprofessionaalsust. Meeletu hulga paberite kokkuajamine viis omakorda advokaatide suure töö- ja ajakuluni. Selles olukorras on kohatu kritiseerida advokaate ebakonstruktiivsuses ja venitamises. Neile süükspandav sai alguse uurimise kvaliteedist. Väärib tähelepanu, et lõpuks rajanes süüdimõistmine valdavas osas ühel tõendi liigil – pealtkuulamisel.

Süüdimõistva otsuse tõenduslik alus ongi selle otsuse vastuolulisim, et mitte öelda nõrgim osa. Meenutuseks, esimeses astmes tuli õigeksmõistev otsus just sellest lähtuvalt, et kuna jälitusmeetmeid (pealtkuulamist) rakendati ilma seadusliku aluseta või seda rikkudes, siis ei ole ka selle kaudu saadud tõendid kohtukõlbulikud. Ja kogu süüdistus varises kokku.

Kriminaalmenetlus ei ole tegevus, kus eesmärk pühendab abinõu. Et kedagi süüdi mõista ja karistada, tuleb koguda tõendeid selleks seaduses ettenähtud korras ja vormis. Vorminõuete eiramine, mis avalikus «meedia õigusemõistmises» võib näida ebaoluline, sest «kõik on niigi selge», on määravalt tähtis selle objektiivsel otsustamisel, kes on süüdi, mis paragrahvi järgi ja millise karistuse väärib. Vorminõuete eiramine seab kahtluse alla tõendite kvaliteedi, lubatavuse ja kontrollitavuse. See on tee meelevaldsele õigusemõistmisele.

Kui on ette nähtud teatud vorminõuded ja kontrollivormid ning neid pole järgitud, siis ei saa tõendit tagantjärele legitimeerida. Kui aktsepteerida tagantjärele legitimeerimist, siis muutub tõendi saamisele vorminõuete esitamine ja sellekohane (kohtulik) kontroll mõttetuks. Ebakriitiline hoiak ja pime usk jälitustegevusse viivad teiste tõendite kogumise alahindamiseni, mis omakorda määrab kogu süüdistuse ülesehituse ja argumenteerimise. See paneb omakorda sundseisu kohtud.

Tõendeid, nii nende saamise vormi kui sisu vahetult hindav esimese astme kohus leidis, et need on saadud ettenähtud korda rikkudes. Ja tegi sellest hinnangust lähtudes loogilise ja põhjendatud järelduse – mõistis osalised õigek­s. Kas kõik seda väärisid, on juba asjaolude ja hindamise küsimus. Apellatsiooniaste leidis risti vastupidi.

Meil on senini lõpuni selgeks vaidlemata, kas esimeses astmes lubatavaks või mittelubatavaks hinnatud tõendeid saab apellatsiooniaste omal algatusel revideerida või peab ta jääma nende tõendite raamidesse, mis on esimeses astmes esitatud ja seal hinnatud. Võistleva menetlusega riikides kasutatakse valdavalt just seda arusaamist. Juhul kui apellatsiooniastmel on tõendite kohta kahtlus, siis saadab ta asja esimesse astmesse tagasi.

Eelmainitu omakorda viib küsimuseni, mis rolli täidab (või peaks täitma) meie riigikohus. Meie kolmeastmelise kohtusüsteemi loogika on see, et riigikohus on kassatsioonikohus. Ehk kohus, kus tõendeid enam ei hinnata, vaid toimub ainult õiguslik vaidlus kohaldatava õiguse ja selle interpreteerimise üle. Kui on vaja hinnata tõendeid, siis saadetakse asi tagasi esimesse astmesse, andes vajadusel tarvilikud juhtnöörid tõendite hindamiseks ja õiguse kohaldamiseks. Paraku oli ilmselt sundseisus ka riigikohus, sest seda juba niigi veninud kohtuasja tagasi saata polnud ilmselt enam võimalik.

Kuid nagu näitab praktika, ei ole riigikohus just järjepidev ja omab ambitsiooni teha nii üht kui teist, so hinnata nii tõendeid kui kohaldatavat õigust samaaegselt ja omal äranägemisel. Paraku lõhub see süsteemi ja selle loogikat ning viib esimese astme alahindamisele ning võistleva menetluse ja protsessikohtu doktriini vääramisele.

On, mille üle arutleda ja loodetavasti ka järeldusi teha. Seda enam, et asi ei ole veel lõppenud. Sestap hoidusin selles artiklis ka tõendite ja süüküsimuse hindamisest.