Juhtkiri: mõõdukas reformikommunist

Eile 87. eluaastal lahkunud Eduard Ševardnadzet jäädakse maailma ajaloos meenutama eelkõige kui Mihhail Gorbatšovi juhitud Nõukogude Liidu välisministrit, kes perestroika ajal kehastas pingelõdvenduse suunda ja varasemast konstruktiivsemate suhete loomist läänega. Samas on eriti tema võimuperioodid Gruusias tulvil mõndagi vastuolulist. Ševardnadze juhtis Gruusiat nii sügaval Nõukogude seisakuajal kompartei esimese sekretärina kui ka 1995–2003 iseseisva riigi presidendina.

Saanud üllatuslikult NSVLi välisministriks (suurt rolli mängis vana tutvus Gorbatšoviga aegadest, mil viimane töötas Gruusia-lähedases Venemaa Stavropoli krais), mõjus hallide lokkidega Ševardnadze hoopis teisiti kui kivikujuna Nõukogude välispoliitilist liini raiunud Andrei Gromõko. USA suursaadik Jack Matlock meenutas oma mälestusteraamatus esimest kohtumist minister Eduard Amvrosievitšiga: too visanud nalja ning reageerinud erimeelsustele repliigiga: «Meil on erinevad vaatenurgad, kuid meil on tarvis see probleem lahendada. Võib-olla järgmisel kohtumisel jõuame lähemale.»

Gruusia kommunistliku juhina näitas Ševardnadze mõnes küsimuses küll üles iseseisvamat ja paindlikumat mõtlemist kui liiduvabariikides keskmiselt, kuid ta oli ikkagi selgelt nõukogude süsteemi kasvandik ja aktiivne esindaja. NSVLi välisministrina toetas ta aga Gorbatšovi uuendusliini, jõudes 1990. aastaks isegi liberaalsemale positsioonile kui tema kõhklev ülemus. 1990. aasta lõpus lahkus ta kohalt pauguga, hoiatades avalikust kõnetoolist diktatuuri saabumise eest. Putši järel nimetati ta veel korraks uuesti NSVLi välisministriks, mille amet lõppes koos impeeriumi lagunemisega. Gorbatšov ise nimetas eile antud kommentaarides Ševardnadzet oma sõbraks, erakordseks talendiks, kes leidis kiiresti kontakti väga erinevate inimestega.

Märksa keerulisem on hinnata seda, mida tegi Ševardnadze Gruusia presidendina. Ta oli küll väliselt läänemeelne, üritades samas säilitada suhteid ka Venemaaga. Kuid riigis lokkas korruptsioon ning tooni andsid ka eestlasi lähedalt puudutanud verine vastasseis Abhaasias, piiriäärne Tšetšeenia sõda, ebastabiilsus Gruusia sisepoliitikas. Ševardnadze võim kujunes (eriti teisel ametiajal) üha enam iga hinna eest kohast kinnihoidmiseks ning 2003. aastal pühkis nn rooside revolutsioon ka varasematele toetajatele tülikaks muutunud Ševardnadze ametist.

Gruusia ja Eesti suhted olid tema võimuajal head. Ka Balti riikide iseseisvuse taastamisele eelnenud ajast võib Ševardnadze teeneks kirjutada vähemasti seda, et ta ei tegutsenud aktiivselt meie püüdluste vastu ja kinnitas näiteks USA riigisekretär James Bakerile, et Balti riikide suhtes pole Moskval plaanis jõudu kasutada.