Sulev Valner: tantsupeo Aivarit oodates

Sulev Valner Foto: Toomas Huik

Eestis on rahvatantsubuum. Miks on ja miks just praegu, pole kerge seletada ja tõenäoliselt ei olegi seletatav mingi üheainsa põhjusega. Nagu fenomenide puhul ikka, peavad paljud erinevad asjad korraga klappima.

Vaimustus on suur jõud, aga ka õrn asi, seda peab oskama hoida. Seni on Eesti rahvatantsuliikumise juhtidel see igatahes hästi õnnestunud.

Nüüdseks kaheksa aastakümne pikkune üldtantsupidude traditsioon – mis ka nimetatud osaks UNESCO maailma kultuuripärandist – vajab juba ammu väärilist toimumispaika, tõelist pühamut, mille rolli pisut väsinud Komsomoli, palun vabandust, Kalevi staadion oma praegusel kujul suudab täita vaid hädapärast.

Loomulikult tehakse ka olemasolevate võimaluste juures parim, kuidas pidu võimalikult suureks ja suurejooneliseks lavastada. Üks õnnestunud uuendus oli tantsupeo muusika elav esitus praegu parimatelt võimalikelt muusikutelt. See tõi õhustikku kindlasti veel rohkem koosolemise ja puudutuse tunnet.

Oli näha pingutust, kuidas lasta tantsumurule rekordarv tantsijaid, kuna päris kõik repertuaari omandanud rühmad üle Eesti nagunii peo­platsile ei mahtunud. Mis on probleem rahvatantsuliikumise kõige laiemale kandepinnale, sest järgmist korda tuleb oodata kauemgi kui olümpiast eemale jäänud sportlastel.

Need inimesed on maa sool, omamoodi teine Kaitseliit, kes suurtel tantsupidudel meie paraade lavastab. Paljude jaoks teeb rahvatantsurühm, ühiste raskuste ja õnnehetkede läbielamine, elu elamisväärsemaks. Muide, ka Tallinnas.

Rahvatantsija ei ole kunagi üksi. Kardan, et ilma tugevalt siduvate kogukondlike rahvatantsurühmadeta oleks veel rohkem eesti inimesi kolinud juba kuhugi ära.

Samuti ei mahu praegu Kalevi staadionile kõik pealtvaatajad, kes tantsupidu näha ja selle puudutust kohapeal tunda sooviks. Paigaldati küll mõni ajutine lisatribüün, kuhu pakutud oluliselt kallimad piletid osteti samuti mõne tunniga.

Või kas ongi 20 eurot tantsupeo etenduse pileti eest palju? Miks peaks nii unikaalse sündmuse osaliseks olemise eest, mis on võimalik vaid mitme aasta tagant, kahju olema maksta ühe täiesti tavalise igaõhtuse teatrietenduse pileti hinda.

Tantsupeo protsess vajaks Aivar Mäe või Aivar Pohlaku tüüpi visiooniga kompromissitut tegelast, kes ei lepi, et uue tantsuväljaku ehitamine lauluväljaku kõrvale on küll vajalik, aga keeruline, kallis ja ei tea, kas tasub ikka ära.

Tantsupeo rahvas on seda väärt, et anda meile kõigile Eesti riigi 100. aastapäevaks vääriline koht tulevaste suurte pidude jaoks. Miinimumvariant on võtta midagi kapitaalselt ette Kalevi staadioniga. ERMi ehitusest suutis valitsus korra suuremalt mõelda, mis annab lootust. Esinduslik tantsupidude väljak on ka väheseid asju, mille ehitamine Tallinna oleks ühtlasi regionaalpoliitika, kuna nii hoiab peoliste kaudu seda traditsiooni üleval ka Eesti kõige kaugemates nurkades.