Nii on see põhimõtteliselt olnud üldlaulupeo sündimisest alates. 1869. aastal reisil Läänemere provintsidesse eestlaste laulupeole sattunud ungari keeleteadlane Pál Hunfalvy kirjutab tunnustavalt, et «selle rahva hääl on laulmiseks loodud, nagu tema keelgi». Ja oma vaimustust eestlaste peost soomlastele vahendades paneb sealne koolijuht C.G. Svan tähele, kuidas «rõõm lõõskas nende silmades». Svani 145 aasta tagune ennustus, et rahvas, «kellel on sel määral veel rahvustunnet, moraalset jõudu ja võimsat tahet püüda edasi hariduse rajal», pääseb viimaks õnnelikult sihile – see ennustus täitus 1918. aastal ja kordus 1991. aastal.
Aga sihile jõudnultki vajame aeg-ajalt hingelist puhastumist ja ülendust. Seda peaaegu et sõnades väljendamatut kirgastumist, mida ühislaulmine ja selle kaja kuulamine oma hinges tekitab. Või nagu see kõlab tänavusele laulupeole nime andnud Kristiina Ehini ja Tõnu Kõrvitsa laulu «Puudutus» refräänis: «Kas tunned, kuis meile ikka on lahti / kõige kõrgemad taevateed, / kui tuleme kokku, kui leiame mahti, / jätame vaevad ja laulame?»
Jaatava vastuse sellele küsimusele saime kolmel imelisel päeval tantsustaadionil ja lauluväljakul, mil tundus, et jumalgi on eestlane, et ta pärast nii vaevalist ja päikesevaest suve algust selle külluslikult valla päästis.
Kes võtab tagasi mõelda teele, mis kulmineerub Lüdigi/Kuhlbarsi «Koidu», Sarapiku/Liivi «Ta lendab mesipuu poole» ning Ernesaksa/Koidula «Mu isamaa on minu arm» lauluga, see märkab, et see tee meenutab eestlaste ürgseima laulu, regilaulu mustrit. Kõigepealt oli selleks laulupeotule toomine, milles iga maakond võttis tule enda kanda, nii nagu võtab regilaulu iga järgmine värsirida korrata ja samas edasi viia üht lugu. Ja seejärel laulupeo rongkäik, mis väliselt meenutab palverännakut, aga samas tähistab oma tundidepikkuse protsessiooniga ettevalmistust ühe suure Sõnumi väljaelamiseks. Nagu regivärsi parallelismgi.