FOTO: Toomas Huik

Rootsis on meeste ja naiste palgaerinevus umbes Euroopa Liidu keskmine – ELi uuringu järgi 17 protsenti. Ometi pidas sealne feministide erakond seda piisavalt suureks, et pista eile protestiks avalikult tuli otsa 100 000 Rootsi kroonile, mis sümboliseerib summat, mida Rootsi naised võrreldes meestega ühe minuti jooksul vähem teenivad.



Eestis seevastu on kõik rahulik, ehkki Euroopa kõige suurem naiste ja meeste palgaerinevus – 30 protsenti – on sama uuringu järgi just siin. Kuigi alati on palju faktoreid, mis tulemust mõjutavad (näiteks Eesti naiste keskmisest suurem tööhõive, naiste töötamine madalamalt tasustatud elualadel jms), on üks nii suure erinevuse põhjus ka naiste vähenõudlikkus palga küsimisel ja levinud stereotüüpne mõtlemine, et mehele tulebki naisest enam maksta, kuna leiva toob majja just tema. Kuid mis peamine, Eestis kannavad meestekeskset mõtlemist sageli ka naised ise.

Seaduse järgi peaks olema lubamatu naistele sama töö eest vähem maksta. Tegelikult aga on mitte üksnes selle vastu võidelda, vaid seda ka kindlaks teha töötaja jaoks väga keeruline.

Kui avalikus sektoris on vähemalt palga arvestamise alused avalikud ja süsteem seetõttu läbipaistvam, siis erasektoris sõlmitakse palgakokkulepped sageli iga inimesega eraldi, palgad on aga töölepingu järgi sageli vaid tööandja ja töötaja asi.

Tõsi, on võimalus pöörduda soolise võrdõiguslikkuse voliniku poole, kuid isegi kui viimasel läheb korda diskrimineerimist tõestada, ei ole seadustes sanktsioone ette nähtud. Saab vaid taotleda, et ebaõiglaselt vähem makstud töötasu tagantjärele ära makstaks – kuid see oleks sama, mis kohustada piletita sõitjat vahelejäämise korral piletit ostma. Kui paljud ettevõtted saaks sellest signaali, et palka makstes tuleb silmas pidada samu põhimõtteid?

Tänases intervjuus tõdeb TÜ sotsiaalpoliitika dotsent Dagmar Kutsar, et palju sõltub ühiskonna hoiakutest. Kui hoiak muutub, siis muutub ka tegelik käitumine.

Kuni seaduste rakendamise pool on puudulik ja neile ei saa loota, saab liikuda selle poole, et palgamaksmine oleks ka erasektoris võimalikult läbipaistev. Ei olegi vaja avalikustada kõigi töötajate palku, piisaks sellestki, kui tööandjad teeksid avalikuks samal positsioonil töötavate meeste ja naiste keskmise tasu.

Seda tuleks teha juba seetõttu, et mainitud üleeuroopalise uuringuga on kahtluse­džinn pudelist välja lastud. Kui tööandjad on kindlad, et nende ettevõttes makstakse sama töö eest palka võrdsetel alustel, tuleks see teha avalikuks juba kinnitamaks naistele, et nende panus ei ole ettevõttes vähem hinnatud.