Juhtkiri: aga võidab ju see, kes jääb ellu
7. juuli 2010, 11:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu on vees elu kaotanud juba 40 inimest, kellest suur osa on täies elujõus noored mehed. Sellele kurvale arvule lisanduvad liiklussurmad, samuti lubamatult sagedased ja peamiselt meessoost ohvitega.
See annab tõsise põhjuse muretsemiseks. Näib, nagu oleks suvi vallandanud taas sellesama eestlasliku enesehävituspüüu, mille toel kaotab igal aastal elu rohkem noori inimesi, kui nii väikese inimeste arvuga riik nagu Eesti seda lubada võiks.
Kuna paljud hukkunutest on noored mehed, mängib siin ehk oma osa ka möödapääsmatuks muutunud edukusekohustus ja sellega kaasas käiv võistlemissurve. Uljus ja riskimisvalmidus, mis mõnel elualal ja mõnes olukorras võivad edukaks lähenemisviisiks olla, on liikluses või veekogus halvad nõuandjad. Kuid kui seda juhtub täiendama alkohol, on ohutunde kadumine kerge.
Vaatenurka, et edukust ei taga mitte suuremad saavutused, vaid eelkõige ellujäämine, ei ole noored mehed paraku veel teadvustanud. Elu väärtusest rääkimisest ja ettevaatlikkusele manitsemisest sellisel puhul aga ei piisa.
Siin on aga palju ära teha ka kõrvalseisjatel. Ei ole vaja õhutada veini joonud sõpra autorooli istuma või kutsuda teda pärast paari õlut võidu ujuma. Kui peoliste seas valitseb üksmeel, et purjus kaaslane ei tohiks pea ees vette hüpata, on teda tõenäolisem keelitada plaanist loobuma kui siis, kui sel põneva meelelahutusena teoks saada lastakse. Selle meelelahutuse hind on aga kellegi elu, tema sõprade pisarad ja tema vanemate lein.
Rohkem üksteisest hoolimist aitaks kaasa sellele, et vähem noori mehi oma elu igal suvel maanteele või järve jätaks. Eriti kurvaks teeb olukorra see, et tegu ei ole üksnes selle aasta tendentsiga. See on vaid üks surmahooaegadest, mis hoo sisse sai. Sama kordub aastast aastasse.
Kuid iga kaotatud inimene ei tähenda üksnes niigi väikese rahvaarvu kahanemist, tema sündimata jäänud lapsi, teenimata jäänud tulu. See tähendab ka valu tema lähedastele. Enneaegne surm ei mõjuta vaid hukkunu sugulasi, selle mõju ulatub ka sõpradele, tuttavatele, naabritele. Iga selline kaotus puudutab rohkem inimesi, kui julgetakse arvata.
Praegu on veel elus selle põlvkonna inimesi, kes oma lapse või mehe sõjas kaotasid. Nende silmavaatest võib aimata, mida nii suurel hulgal kaotusvalu ühiskonnale tervikuna tähendas. Kui me ei võta midagi ette, et noorte meeste surmasid ära hoida, saab meist leinav rahvas, hingelt katki ja tegudelt nõder.