Igale riigile on oluline, et nende rahvas hoiaks ühte. Meie sümbolid sinimustvalge ja «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» on omased meie Eesti riigile. Aga sümbolite kõrval on tähtis, et miski ühendaks meid ka läbi tunnete. Et miski meid sisemiselt puudutaks ja paneks meid tundma uhke eesti rahvana. Just selles rollis on minu silmis laulu- ja tantsupidu.
Enne oma elu esimest laulupidu ei osanud ma sellest peost suurt midagi oodata. Olime pikka aega kooriga laule harjutanud ja ma teadsin, et tulemas on midagi suurt, kuid ma ei osanud ette kujutada, kuidas laulupidu mind kui eestlast puudutab. Kuid mäletan selgelt hetki juba laulukaare alt, mil tunded olid nii ülevad. Laulda teiste eestlastega ühel viisil, ühes rütmis, ühtesid ja samu sõnu – see tõesti puudutas mind. Sellest ajast alates olen ma täiesti laulupeo-usku.
Oma järgmist laulupidu ootasin juba palju rohkem. Loomulikult oli see ootamist väärt – mäletan siiamaani ülevaid hetki «Liivimaa pastoraalist» (mille salvestist olen veel kümneid kordi internetist vaadanud) ja selle kordust rahva nõudmisel. Mäletan selgelt Siiri Sisaski meistriteosest sõnu «Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, vaid metsad lõputud ja laukasood. Kuid siinne rahvas täis on imeväge» ning seda, kuidas samal hetkel tõesti tundsin imeväge teiste tuhandete eestlaste keskel. Pole kahtlustki, et just sest hetkest alates olen ma lisaks laulupeo-usule ka Eesti-usku.
Nüüd on ukse ees uus laulupidu, millest ma ise lauljana ega tantsijana kahjuks osa võtta ei saa. Küll aga on eelnevad laulupeod minusse nii kustumatu mulje jätnud, et polnud kahtlustki, kas lauluväljakule lähen. Ilmselt pole minu jaoks enam vahet, kas olen kaare all laulja või pealtvaataja Ernesaksa kuju juures. Olen rõõmus eestlane ja lähen rõõmuga kõikidele lauljatele ja tantsijatele kaasa elama.
Kui vaatan mudilasi ja teisi noori laulupeol, siis näen, et ka nende esimesest kogemusest kasvab välja suur uhkusetunne laulupeo ja eestluse üle. Kui aasta või enamgi on kooritundides käidud ja laule pähe õpitud, laulude ülevaatamistel ja koorilaagrites käidud, siis laulupeol ei ole kellelgi kahtlust, kas eelnevat oli vaja.
Ma arvan, et just laulupeol hakkavad inimesed tundma eestlust. See on sündmus, mis on eestlasi kokku toonud juba 1869. aastast, olenemata ilmast või riigikorrast. Kui laulupeoeelsel ajal tunneb nii mõnigi eestlane end ära Sisaski laulu sõnades «Siit põgeneda võiksin lausa joostes, kuid miski hoiab tagasi veel mind», siis kaare all kokku saades saavad kõik küsimused vastused. Pole kahtlustki, et patrioote kasvatatakse just laulukaare all.