Laulupidu ei ole kerge kirjeldada neile, kel endal sellega kokkupuudet ei ole. Proovige, see ei ole niisama lihtne. Kümned tuhanded inimesed laulukaare all, kümned tuhanded vaatamas ja kaasa laulmas – see on maailma mõistes üsna unikaalne nähtus. Miks nad laulavad? Miks nad nii õnnelikud on? Miks nad mõnikord lauldes nutavad? Mis neid aastaid harjutama ja siis üle Eesti kokku sõitma sunnib?
Laulupidu paistab kõrvalseisjale omamoodi salaseltsi avaliku kogunemisena ja isegi Eesti keerulise ajaloo seletamisest jääb sellest arusaamiseks väheks. Laulupeol on oma sümbolid, oma tähendused, ja selle aastasadade jooksul kujunenud keel ja kombestik on neidsamu tähendusi nii tihedalt täis, et vaevalt ükski antropoloog seda lõpuni seletada oskaks.
Ja võib juhtuda, et ka tolle salaseltsi enda liikmed ei oska. Seda, mis lauluväljakul sünnib, saab ehk kirjeldada vaid nii, et seal väljakul, kõigi kohalolijate (ja ka nende, kes mõtetes kohal on) koosolemisest, inimeste summana sünnib eestlane. Mitte niivõrd rahvuse kui kultuuri mõttes. Kuid edasi jääb ka selle eestlase sünnis osaleja kirjeldamisega hätta. Kes ta on? Millised on ta tõekspidamised? Millesse ta usub? Ja sellele vastust anda ei ole niisama lihtne. Too eestlane on samal ajal me kõik, ja samas midagi veidi veel suuremat. Isegi tema rahvuse kirjeldamine pole lihtne: traditsioonilises mõttes rahvusel ei ole suurt tähendust, ta koosneb ka lätlastest, leedukatest, venelastest, soomlastest – ja teab kui mitmest rahvusest veel. Ja samas on nad kõik tol väljakul eestlased.
Seetõttu on ehk kergem öelda seda, mida laulupidu ei ole või mis ta ei tohiks olla. See ei tohiks olla eliitkooride kogunemine, sest too ühine eestlane jääks siis sündimata. Laulupidu ei ole läbi ajaloo elusana püsinud mitte tänu laulude esituse kvaliteedile, vaid just tolle ühispeo fenomeni tõttu.
Sama oluline on ka see, et laulupeost ei tohiks teha ideoloogilist relva ega poliitilist vahendit. Aga paistab, et ega see õnnestukski, laul ja vabadus on selleks eestlase jaoks liiga tihedalt seotud. Nagu eelmise üldlaulupeo kogemus näitas, sünnib väljakule kogunenud inimestest ühiskaitse igasuguse poliitilise kaaperdamiskatse vastu. Poliitika lihtsalt ei mahu eestlase ja tema laulu vahele.
Kui me ka ei oska rääkida sellest, mis laulupidu on, saame ometi rääkida sellest, mida see inimestele tähendab. Läinud aastal tegid Tartu Ülikooli sotsioloogid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm selleteemalise uuringu ja leidsid, et enamikule eestlastest pole laulu- ja tantsupidu mitte niivõrd kontsert või etendus laulukaare all või tantsuväljakul kui kollektiivne rituaal, milles osaletakse oma rahvusliku identiteedi väljendamiseks ja taasloomiseks.
Teisisõnu, see on inimeste pidu, kus iga kord ollakse uuesti tunnistajaks eestlase sünnile. Vaba liigsest elitaarsusest ja mis tahes välispidisest poliitilisest painest. Ja las ta jäädagi nii.