Laulupidu paistab kõrvalseisjale omamoodi salaseltsi avaliku kogunemisena ja isegi Eesti keerulise ajaloo seletamisest jääb sellest arusaamiseks väheks. Laulupeol on oma sümbolid, oma tähendused, ja selle aastasadade jooksul kujunenud keel ja kombestik on neidsamu tähendusi nii tihedalt täis, et vaevalt ükski antropoloog seda lõpuni seletada oskaks.
Ja võib juhtuda, et ka tolle salaseltsi enda liikmed ei oska. Seda, mis lauluväljakul sünnib, saab ehk kirjeldada vaid nii, et seal väljakul, kõigi kohalolijate (ja ka nende, kes mõtetes kohal on) koosolemisest, inimeste summana sünnib eestlane. Mitte niivõrd rahvuse kui kultuuri mõttes. Kuid edasi jääb ka selle eestlase sünnis osaleja kirjeldamisega hätta. Kes ta on? Millised on ta tõekspidamised? Millesse ta usub? Ja sellele vastust anda ei ole niisama lihtne. Too eestlane on samal ajal me kõik, ja samas midagi veidi veel suuremat. Isegi tema rahvuse kirjeldamine pole lihtne: traditsioonilises mõttes rahvusel ei ole suurt tähendust, ta koosneb ka lätlastest, leedukatest, venelastest, soomlastest – ja teab kui mitmest rahvusest veel. Ja samas on nad kõik tol väljakul eestlased.
Seetõttu on ehk kergem öelda seda, mida laulupidu ei ole või mis ta ei tohiks olla. See ei tohiks olla eliitkooride kogunemine, sest too ühine eestlane jääks siis sündimata. Laulupidu ei ole läbi ajaloo elusana püsinud mitte tänu laulude esituse kvaliteedile, vaid just tolle ühispeo fenomeni tõttu.