Protest või poliitreklaam? Gudrun Schyman Rootsi kroone põletamas.

FOTO: SCANPIX

Eestis saavad naised kolmandiku võrra väiksemat palka kui mehed. See on kõige suurem palgaerinevus Euroopa Liidus. Miks, ja mida selle vastu ette võtta, rääkis Urve Eslasele TÜ sotsiaalpoliitika dotsent Dagmar Kutsar.


Miks meil naised meestest nii palju vähem palka saavad? Tervelt kolmandiku võrra, see on ju väga suur erinevus.

Siin on mitu põhjust. Üks põhjus on see, et naised tegutsevad madalamalt tasustatud elualadel ega püri karjääri tegema. Teine on naiste suur tööhõive. Kui naiste tööhõive on väike, katavad mehed ise ka madalamalt tasustatud kohad. Kui on palju naisi tööl, on naised tõenäolisemalt madalamatel palgaastmetel.

Ja kolmas põhjus on kinnistunud stereotüübid, mis palgaerinevuste taga on. Näib loomulik, et mehele makstakse sama töö eest rohkem.

Aga osa põhjustest, näiteks erinevate faktorite koosmõju, ei ole veel selge ja seda tuleks uurida. Eestis läbi viidav palgalõheuuring peaks andma paremaid seletusi.

Ühesõnaga, kui mees ja naine töötavad samal ametitasemel samade tööülesannetega, näiteks keskastme juhina, saab naine sellest hoolimata vähem palka?

Võib arvata, et see niimoodi ongi. Naised ei julge küsida ja mehele makstavat kõrgemat palka peetaksegi loomulikuks. Eestis on meestekesksete väärtustega ühiskond, mehelik on teha karjääri ja paista ühiskonnas silma ja teha poliitikat – olla n-ö väljapaistvatel kohtadel – ja naine on see, kes on mõnes mõttes vähem väärtuslik kui mees.

Ja seda mõtteviisi ei kanna mitte üksnes mehed, vaid ka naised ise?

Muidu ei saaks see mõtteviis püsida, kui seda ei toidaks mõlemad pooled. Meil püsivad traditsioonilised hoiakud. Näiteks kui naistel on võimalik kas või poliitikas hääletada naiste poolt, siis päris huvitav oleks teada, kui paljud tegelikult naiste poolt hääletavad.

Kas naised ei usalda naisi?

Ma ei tea, kas see on usalduse küsimus, pigem on see selline harjumuspärane traditsiooniline vaade elule, et sellised alad – näiteks poliitika – ei ole päris naiste asi. Ja samamoodi, et see on loomulik, et mees küsibki rohkem palka ja mees töötabki rohkema raha eest. See on klassikaline leivateenija stereotüüp. Ainult et meil on juba aastakümneid olnud naised tööturul samaväärse panusega leivateenijad. Nii et see on selline paradoksaalne olukord.

Aga mida peaks tegema? Suhtumise muutmine on väga pikk protsess.

Kui mõlemad sugupooled on sarnaste vaadetega, on raske seda kampaaniatega kahandada. Mingil määral teadvustada saab, aga kui sellele ei järgne reaalset käitumist, ei muutu midagi.

Milline see käitumine peaks olema?

Kui hoiak muutub, muutub ka tegelik käitumine. Kuni hoiak on peas kinni, on käitumist raske muuta. Üks võimalus selle muutmiseks oleksid kindlad regulatsioonid. Ka seadusi ja muid ettevõtmisi tuleks vaadata läbi selle, millised vahetud ja kaugemad mõjud on neil ühele ja teisele sugupoolele. Näiteks Põhjamaades jälgitakse, et naised ja mehed oleks mis tahes tegevustes võrdselt esindatud ja et ühele või teisele sugupoolele poleks mingisugust takistust ette pandud. See takistus ei pruugi olla pahatahtlikkusest, vaid seda lihtsalt ei märgata.

Kas midagi saaks ka seadustega muuta?

Häda on selles, et meil on kaks sellist seadust juba olemas – üks on võrdõiguslikkuse seadus ja teine on võrdse kohtlemise seadus, aga need on olemas vaid formaalselt ega ole väga selgelt teadvustatud nende poolt, kes peaks neid järgima. Midagi ei juhtu, kui neid seadusi ei järgita.

Mis kasu on seadusest, kui selle rikkumise eest pole sanktsioone ette nähtud?

Jah, neid seadusi tuleks rakenduste poolelt üle vaadata. Kuni pole sanktsioone, mõeldakse, et mis siis ikka juhtub. Kui eriti midagi ei juhtu, jääbki see sinnapaika ja selline käitumine saab korduda.

Aga mida teha, kui naisele tundub, et ta saab vähem palka kui tema meeskolleeg, kes täidab samu ülesandeid?

Meil on olemas soolise võrdõiguslikkuse volinik, temale saab sellest teada anda. Aga suurem häda on selles, et sageli naised ise ei tunnetagi, et nad on viletsamalt tasustatud. Lisaks on meil kombeks mitte avalikustada palgatasemeid, nii et diskrimineerimist on isegi raske näha.