Villu Reiljan

FOTO: Peeter Langovits

Sel esmaspäeval maadevahetuse protsessis kuue süüdistatava – Villu Reiljan, Kalev Kangur, Ester Tuiksoo, Tullio Liblik, Tarmo Pedjasaar, Toomas Annus – ning kahe ettevõtte – AS Merko Ehitus (praegune AS Järvevana) ja AS E.L.L. Kinnisvara – asjus langetatud otsus lõi õhu klaarimaks, ent avalikkusel on põhjust mõtlikult kukalt kratsida.

Kui kuus aastat vorbivad tippametnik ja minister kahel käel soodsaid otsuseid ning ärimehed koorivad riigi vara liigutamise pealt mammonat, siis tekib küsimus, kas tingimisi karistus on ka tasakaalus saadud kuritegeliku tulu ja toimepandud korruptsioonikuriteoga.



Šokivangistusest, mida taotlesid asjaosalistele prokurörid, keeldus ringkonnakohus juba mullu. Nüüd nullis riigikohus ka varem altkäemaksutulu konfiskeerimiseks määratud rahalised karistused. Suurem osa maadevahetusest saadud summadest rändleb püüdmatuna ettevõtetes, mille rahakotti ei saavat samastada füüsilise isiku omaga.



Eelkõige annabki 200-leheküljeline riigikohtu otsus õppetunni, kui peenelt maadevahetuse karussell üheksa aasta eest enda kasuks pöörlema pandi. Kaitsepolitsei võimalikku hingust tajudes ei kasutanud maa-ameti eksjuht Kalev Kangur ja kunagine keskkonnaminister Villu Reiljan ärimeestelt saadud pistist üldjuhul ise, vaid suunasid selle kolmandatele isikutele. Omavahel lepiti kokku, et vastutasu maadevahetuse korraldamise eest tuleb aastaid hiljem, mil keegi enam ühtki seost ei kahtlusta.



Loomulikult leidus ka must lammas, kes ei mallanud oodata. Prokurörid tuvastasidki endi sõnul, et ühest maadevahetustega seotud ettevõttest teenis Kangur veel maa-ameti juhi toolil istudes 7,8 miljonit, teisest 2,7 miljonit ja kolmandast kaks miljonit krooni tulu. Lisaks omandas ta osaluse ühes ettevõttes turuväärtusest kümme miljonit krooni odavamalt ning sai ehitusettevõtte Merko juhtkonnalt uhke korteri koos ligi 300 000 krooni maksnud sisustusega.



Kui kohtuprotsess algas, eraldas skeemi hall kardinal, ehitusärimees Toomas Annus maadevahetusega seotud varad ja potentsiaalse trahviraha Merkost börsifirmasse AS Järvevana. Nüüd on kohtusaaga läbi ning ettevõttele määratud rahaliseks karistuseks kujunes potentsiaalsest 19,2 miljonist eurost vaid 798 000.



Irooniliselt võiks öelda, et Annus võib pärast riigile trahvi tasumist tahtmise korral välja maksta ka «viienda pensionisamba», mida ta Reiljanile 2006. aasta augustis Tallinnas Kamikaze pubis pistiseks pakkus. Toona rikkus Reiljani helge pensionipõlve vestlust salvestanud kaitsepolitsei.



See, et põletatud on mitmed poliitilised sillad, kukru sisu märkimisväärselt ei kahandanud. Isegi osa süüdimõistetute kohtukulust tasub nende eest nüüd maksumaksja. Aeg läheb, häbi hajub, aga raha jääb alles.