Jaak Kangilaski

FOTO: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Tänavuses Metsaülikoolis vaadeldakse kunste seoses Eesti ühiskonnaga ja pigem sotsiaalteaduste vaateviisi kasutades, kirjutab TÜ professor emeritus Jaak Kangilaski.

Käärikul  juba kümmekond aastat toimunud Metsaülikoolides on igal aastal olnud arutluse all üks keskne teema, mis on välja kasvanud mõnest Eesti ühiskonnale olulisest probleemist. Sellised teemad on olnud Eesti jätkusuutlikkus, usaldus, lõimumine, Eesti naine ja Eesti mees, Eesti maailmas ja maailm Eestis, Eesti regionaalne areng, haridus ja haritus, finantskriis või kapitalismi kriis.

Peateemade käsitlemise kõrval oleme aega leidnud paljudeks lisaüritusteks, näiteks valikulised hommikused mõttekojad ja huviringid. Neis on sageli tutvutud mõne kunstiliigi probleemidega, kuid need on puudutanud suhteliselt väikesi rühmi ja  jäänud marginaalseiks. Seepärast otsustasime tuua kunstiprobleemid tänavuse Metsaülikooli peateemaks – kunstidel on olnud eesti ühiskonnas oluline koht. Kunstid on ärkamisajast alates aidanud luua ja  ka võõrvõimu surve all säilitada eestlaste eneseteadvust. Eriti siis, kui kunstides või kunstielu korraldustes on toimunud kiiremaid muutusi, on nende ümber puhkenud  vaidlusi.

Kaunitest kunstidest Sirbi skandaalini

Tänapäeval vaieldakse kunsti üle kõikjal, kus kunstielu on saavutanud autonoomsuse ja suhtelise vabaduse. Läänemaailmas kujunesid need põhiliselt 18. sajandil. Seejärel hakkas kunsti mõistet ja olemust määratlema esteetika. Kunsti eesmärgiks kuulutati ilu teenimine, levis mõiste «kaunid kunstid» ja nende esitamiseks laiemale publikule algas muuseumide, ooperiteatrite ja kontserdisaalide ehitamine. Moderniseerumise käigus kunstide autonoomia süvenes ja nende muutumine kiirenes. Paljusid uusi kunstinähtusi on olnud vähemalt nende tekkeajal raske siduda «kaunite kunstidega» ja eriti 20. sajandi teisest poolest levinud seniste kunstiliikide segunemine, uute kunstivormide teke ning uute meediumide ilmumine on igal pool olnud raskesti sobitatavad varasemale kunstile loodud asutuste ja organisatsioonidega. Viimaste iseloom oli nõukogude võimu all konservatiivsem kui Läänes ja see oli üks põhjus, miks Eesti taasiseseivumine tõi kaasa suhteliselt järsu kunstielu muutuse, millega isegi paljudel kunstnikel, publikust rääkimata, oli raske kaasa minna. Tulemuseks olid lõhed kunstnikkonnas ja publikuga  ning kohati teravad vaidlused.

Kindlasti on paljud märganud selliseid vaidlusi ka hiljuti. Näiteks puhkes skandaalimaiguline kriis Sirbi ümber vaid mõni nädal pärast seda, kui olime otsustanud tänavuse Metsaülikooli teema. See kinnitas, et olime ilmselt teinud õige otsuse. Võibolla õigustab skandaali vaibumine küll tänavuse Metsaülikooli naljatlevat deviisi «Parim enne möödas», kuid probleemid kunstielus pole kuhugi kadunud ja sisuliselt tuleb Metsaülikoolis juttu Eesti kunstide seisundist nüüd ja tulevikus.

Kunstid Metsaülikoolis

Me ei kavanda liigset süvenemist üksikute kunstiliikide spetsiifikasse ja pearõhk pole kunstiteadustel, vaid vastavalt Metsaülikooli traditsioonile vaadeldakse kunste seoses Eesti ühiskonnaga ja pigem sotsiaalteaduste vaateviisi kasutades, kuid aruteludes saavad osaleda kõik, sõltumata oma erialast. 

Ühe alateemana käsitlevad filosoofid ja esteetikud kunsti mõiste muutumisi ning kunsti tähtsust üksikisikule ja ühiskonnale tänapäeva Eestis. Pearõhk on aga alateemadel, mis on olulised ja ühised  kõigile kunstiliikidele – kirjandusele, arhitektuurile, muusikale, teatrile, filmikunstile, maalikunstile ja uutele meediatele. Sellised on näiteks loomeliitude, mitmesuguste rühmituste  ja riigi roll kunstielus ning küsimused, milline on või milline peaks olema Eesti riigi kultuuripoliitika.

Teine suur alateema on kunstide retseptsioon – see, mida arvab Eesti rahvas Eesti kunstist ja selle tegijatest ning milline on kunsti tarbijate tüpoloogia. Kolmandaks arutame, milline on  kunstnikkonna majanduslik seisund ja rahastamine ning kuidas on jagunenud ja kuidas peaks jagunema kunstnike endi ettevõtlus, avalik toetus ning metseenide abi. Kindlasti pakub vaidlusainet küsimus,  kas  kunstiloojad saavad või peaksid saama arvestada, kes on nende publik. Kas on olulisem luua eeskätt oma rahvale või on eesti looming väärtuslikum Eesti reklaamina rahvusvaheliselt? Selleks aruteluks annab ainet erinevate kunstiliikide ekspordi analüüs.

Omaette teema on kunstiharidus, mille üks tasand on tulevaste kunstnike koolitamine, teiseks tasandiks aga kunstiõpetus üldhariduslikus koolis- seega tulevase  publiku kujunemine või kujundamine. Nende keeruliste ja vaieldavate teemade käsitlejaiks oleme kutsunud  loomeliitude ja kunstikõrgkoolide juhte, erinevate vaadetega kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid, kultuuriajakirjanikke ja rühmituste esindajaid, poliitikuid, sotsioloogie, ärimehi, kollektsinääre ja metseene, kunstide ekspordi ja kunstikasvatuse spetsialiste.  

Kultuuriministeeriumi ja haridusministeeriumi esindajad on samuti kohal. Selline esinejate kooslus tõotab tulla põnev ning peaks huvi pakkuma kõigile kunstihuvilistele.

Kunstidest ei pea rääkima vaid loojad

Kunstikogemusi  ja arvamusi kunsti kohta on igal inimesel. Tänapäevane kunstielu on nii mitmekesine ja rikas, et kellelgi ei saa olla sellest terviklikku pilti ja kellelegi ei saa kõik huvi pakkuda ega meeldida. Isegi ühe eriala kunstiloojad ei tarvitse tunda või aktsepteerida kõigi oma kolleegide eesmärke ja võivad olla oma hinnangutes kunstile olla üksteisest väga kaugel.

Loominguliste liitude kongressid on tihti näidanud osavõtjate suurt vaadete erinevust ja nende asemele või kõrvale on tekkinud alternatiivseid rühmitusi.  Osa kunstiloojaid teeb koostööd teiste erialade kunstnikega ja elab neile kaasa, kuid on ka neid, kes ei huvitu teistest või ei tunnusta nende arenguid. 

Muidugi aitavad üksteise tundmisele ja  mõistmisele kaasa kultuuriväljaanded ning kunstisaated raadios ja televisioonis, kuid  omapäraselt tõhus võib olla isiklik suhtlus  kolleegi või teise valdkonna esindajaga. Kunagi vene ajal oli selliseks foorumiks Kuku klubi Tallinna Kunstihoones. Muidugi tõstis selle omaaegset tähtsust see, et avalikku meediat piiras ja moonutas tsensuur, kuid ka vabale ajakirjandusele võib mõjurikast lisa pakkuda vaba mõttevahetus  erinevate vaadetega inimeste väiksemas ringis. Just sellist mõtevahetuse võimalust on pakkunud ja tahab pakkuda Metsaülikool.  

Kindlasti pole aga kunstist rääkimise võimalust vaja ainult erinevate alade kunstnikele. Just seetõttu, et igal inimesel on õigus oma kunstikogemustele, muutub kunstidest rääkimine põnevamaks ja olulisemaks siis, kui selles osalevad võimalikult erinevate elualade esindajad – näiteks teadlased, insenerid, õpetajad, põllumehed, ettevõtjad ja kõigi erialade üliõpilased. Kuna kunstielamused on kõigi jaoks isiklikud ja tundeküllased, võivad vaidlused kunstide üle kergesti liigagi ägedaks minna. Seda õnnestub aga pidurdada siis, kui järgida Metsaülikooli ilusaid demokraatikke põhimõtteid, eriti igaühe õigust isiklikule arvamusele ja võimalike vastuolude korral kritiseerimise asemel lahenduste otsimist.