Argo Ideon: kes hakkab e-eestlaseks?

Argo Ideon Foto: Toomas Huik

Kümne miljoni välismaalasest Eesti digi-ID kasutaja kogumine aastaks 2025 tunnistati juunikuus üheks tänavuse Arenguidee konkursi kolmest võitjast. Idee läheb hästi sellesse narratiivi, kus Eesti tuleb teha suuremaks. Väga popp vaatenurk: löö kasvõi otsingumootorisse «mõelda suurelt» ning leiad hulga loosungeid. «Unista suurelt ja asjad juhtuvad!», «Mõtle suurelt ja pane täiega nii äris kui elus!» jne. Eesti suuremaks tegemisest rääkis ka president Ilves juba oma ametisseastumise kõnes aastal 2006.

Kümne miljoni e-eestlase idee autoriteks on majandusministeeriumi asekantsler Taavi Kotka, riigikantselei strateegiabüroo nõunik Siim Sikkut ja siseministeeriumi osakonnajuhataja Ruth Annus – tuntud ja pädevad riigiametnikud. Nende autorlus annab ideele tooni, et tegu võiks olla enamaga kui üks uitmõte.

Kui aga lugeda pabereid, mis läinud nädalal e-residentsuse ehk digi-ID sisseseadmise kohta valitsuses heaks said kiidetud, tabab suurelt mõtlemisse peaaegu juba uskuma hakanud huvilist külm dušš.

Vastava eelnõu seletuskiri nendib kuivalt, et «aastani 2020 on kavandatud välja anda eeldatavalt 1000 digi-IDd aastas». Ka valitsuskabinetis kevadel heaks kiidetud e-residentsuse loomise kontseptsioon ütleb: «Sihiks on seatud, et aastal 2020 võiks Eestil olla vähemalt 5000 e-residenti.»

Arv pärineb tegelikult veelgi varem heaks kiidetud Eesti infoühiskonna arengukavast aastani 2020, täpsemalt selle lisast number 4 «Mõõdikud».

Auhinnatud kümne miljoni digi-ID eesmärgini jõudmiseks peaks seega pärast 2020. aastat ca kaks tuhat korda tempot lisama.

Mis see kõik siis on – bluff algusest peale, kannapööre?

Mulle näib, et iseenesest õigele mõttele välismaalaste e-residentsuse juurutamiseks on lihtsalt kaks täiesti vastandlikku lähenemist. Üks asi on anda pildita ID-kaart välismaalasele, kel on siin ettevõte, kinnisvara vms. See on ilmselt algmõte.

Kümme miljonit Eesti e-residenti või ka selleni püüdlemine teeb aga e-identiteedi väljastamisest massitarbekauba.

Iseendast ei pruugi see olla väär. Võib-oll­a saab just sellest meie president Meri kunagi nõutud Nokia (mitte tänane, vaid hiilgeaegade oma). Kuid laiatarbekauba puhul näiteks nõuda, et selle soovija peab tõendama oma «põhjendatud huvi Eesti riigi e-teenuseid kasutada», on ju sama jabur kui küsida poest piima ostmisel lubatähte, et tarbijal on ikka põhjendatud huvi piima juua.

Seletuskirjast, muide, võib lugeda ka, et e-residendile digi-ID väljastamisel tehakse põhjalik isikute usaldusväärsuse taustakontroll, «kaasates asjassepuutuvaid asutusi ja tehes päringuid asjassepuutuvatesse andmekogudesse» – kindlasti usutav, kui taotlejaid on aastas tuhat. Kuid miljonite puhul tuleb ilmselt üks või kaks ministeeriumi juurde teha.