Andrus Karnau

FOTO: Pm

Ega seda keegi uskunud, et multimiljonär Toomas Annus võib maadevahetuse eest süüdi jääda. Rahvaliidu endine juht Villu Reiljan oli korra juba erakonnale annetuse küsimise eest süüdi mõistetud.

Või kui täpne olla, siis ka Merko oli juba korruptsiooniga vahele jäänud, kui Edgar Savisaare alluvaile meelehead tassis. Riigikohtu esmaspäeval avaldatud otsust on raske uskuda, sest enamasti sõidavad suured sulid tõllas ja väikesed ... See pole tähtis, et keegi reaalselt vangi ei lähe või et menetlusvigade pärast peab riik süüdimõistetule advokaadikulude katteks maksma kümneid tuhandeid eurosid.

Raha ei mängi siin rolli. Annus võttis äsja üheksa miljonit eurot dividende. Justkui hüvitusena üheksa aastat kestnud pealt- ja ülekuulamiste ning kohtuprotsessi eest. Tema firmadele mõisteti peenrahana tunduvad trahvid. Aga seegi pole tähtis, sest kui ebaausate tegude eest on inimesed süüdi mõistetud, siis ainult see loebki.

Kui Haapsalu ajaleht Lääne Elu 2005. aastal esimest korda maadevahetusest kirjutas, õigustasid toonane keskkonnaminister Villu Reiljan ja maa-ameti juht Kalev Kangur end sellega, et vahetus aitab säästa tulevastele põlvedele puutumatu looduse. Ma imestan, et seda argumenti on viimastel aastatel nii vähe kuulda olnud. Tõepoolest, metsakohin ja meremühin, mis saaks neist veel kallim olla.

Mõistujutu juurest reaalsusesse naastes: maadevahetuse kahju peitus ju selles, et valitud ehitusärimehed said eelise. Kui terve mõistus ütleb, et riik peaks maatükke müüma oksjonil, siis maadevahetus lubas neid vahetada ametnike parema äranägemise järgi. See on majandusliku kahju pool. Maadevahetuse teine pool on seotud poliitikute rahastamisega.

Üks anekdootlik episood oli selline, kus kadunud Andres Sarrile kuulunud Volkswagenite müüja andis Reiljani alluvale kasutada tasuta mahtuniversaali. Kui ajakirjanik autokaupmehe käest küsima läks, kuidas see sai juhtuda, vastas viimane, et poe müügimees unustas terve aasta jooksul Rahvaliidule arveid saata.

Aga halenaljakaid valesid on maadevahetuse loos veelgi. Ilmselt üks piinlikumaid oli näiteks see, kui Annus rääkis kohtus, et Kangurile pistiseks antud 50-ruutmeetrine rõduga katusekorruse korter südalinnas polnud elamiskõlblik. Annuse loogika oli umbes selline, et elamiskõlbmatut korterit ei saa kohtus ka keelatud meeleheaks lugeda.

Edgar Savisaare avaldus, milles ta kaitseb Ester Tuiksood, näitab mu meelest üsna täpselt hapnikupuudust, mille riigikohtu «tabav hoop» Eesti poliit- ja ärieliidis põhjustas. Ma kardan, et mõttes kirjutavad Savisaare sõnadele alla veel paljud ja neid jätkub kõikidesse suurematesse erakondadesse.

Kindlasti on neid Keskerakonnas, kes päris lagunenud Rahvaliidu tuumiku, aga ka Reformierakonnas. Eesti on väike ja maadevahetuse eest süüdi mõistetud olid seotud suure osa siinse äri- ja poliiteliidiga. Kalev Kangur oli viimati Tiit Vähi palgal. Ja mis Kangurisse puutub, siis tema mõjukust keskkonnaministeeriumis ja maa-ametis iseloomustab hästi tõik, et ka täna, kolm päeva pärast riigikohtu süüdimõistvat otsust, troonib Kangur maa-ameti töötajate nimekirjas. Peadirektor on vähemasti mõttes kohal.

Valge kampsuniga inimene mõjub usutavamalt. Tõe ja süütuse sümbolvärv aitab valesid varjata. Valge kampsuni kandjad on küll kohtuprotsessi kaotanud, kuid võitlus läheb edasi. Parteid vajavad raha, ärimehed konkurentsieeliseid. Kiusatus teha üks tehing, rajada üks pensionisammas või helistada võõra numbri pealt pole kuhugi kadunud. Nagu ka lihtsameelsed, kes valge kampsuni kandjate juttu usuvad.