Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Saar: löök korruptantidele

Üks vana ja habemega lugu sai lõpuks ühiskonna jaoks õnnelikult paika

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Saar | FOTO: Toomas Huik

Eesti avalikku­sele oli niisugust riigikohtu otsust väga vaja, sest see annab kindlust meie kohtuvõimu suutlikkuse suhtes menet­leda võimu omavate isikute kuritegusid, kirjutab TÜ kriminoloogia professor Jüri Saar.

Riigikohtu otsus maadevahetuse asjas on väga oluline verstapost Eesti riikluse ja õiguskultuuri arengus. Selles põimuvad omavahel mitu fundamentaalset teemat.

Esiteks formuleerib see uut moodi selle, mida üldse tähendab korruptsioon ja millised on korruptsioonikuriteod. Laias laastus võib eristada kahesugust lähenemist üldiste hüvede omakasulisele kasutamisele kui sotsiaal-kultuurilisele nähtusele, mis eristab üsna selgelt idamaist ja läänelikku baasarusaama.

Idamaisel valitsejal ja temast hierarhias allapoole jääjatel on kõigil õigus neile hüvedele. Valitseja on eelkõige jagaja, kes otsustab, mida võtab endale ja mida annab allapoole kasutada. Lääneliku arusaama järgi on niisugune põhimõte sügavalt vale. Mida kõrgem positsioon ühiskondlikus hierarhias, seda suuremad õigused, kuid seda suurem on vastutus nende ees, kes jäävad allapoole.

Nii käitumise kui ka otsustamise läbipaistvus peab tagama selle, et kõrge võimupositsioon ei korrumpeeriks selle hõivanud inimest. Ja seeläbi ei kahjustuks üldised huvid.

Eesti on kogu iseseisvusaja liikunud samm-sammult eemale sovetlikust, sügavamalt sisult idamaisest arusaamast lääneliku poole. Seda sümboliseerib ilmekalt altkäemaksu ja pistise eristamise kaotamine meie karistusseadustikust alates 1. jaanuarist 2015. Nende tegevuste erinevusi mõista on võimalik üksnes nõukogudeaegse loogika raames, sest tõmmata täpset piiri iseenesest seadusega keelatud ja lubatud tegevuste vahele, mida viiakse ellu omakasulistes huvides, on sageli võimatu.

Tähtis on näha hoopis just seda, et neid tehinguid tehakse omakasulisel viisil, kasutades ära oma ametipositsiooni, informeeritust, mõjukust, samal ajal kahjustades üldiseid huve. Just neid huve, mida isik oma ametikohustuste või positsiooni tõttu kaitsma oli kohustatud. Riigikohus andis ka selge signaali, et tulevikus läheb üha raskemaks peita omakasulisi huve lihtsameelsuse taha, väites, et lihtsameelne olla pole seadusega keelatud.

Teiseks võttis riigikohus seisukoha jälitustoimingute tegemise lubatuse-keelatuse suhtes. Erinevalt esimese astme kohtust, kus protseduurireeglite vastu eksimine tõi kaasa tõendite arvestamata jätmise, arvas riigikohus teisiti. Eitamata vajadust edaspidi täpsemalt paika panna varjatud jälitustoimingute kui ultima ratio kasutamise reeglid, näitab riigikohtu otsus selget positsioonivalikut.

Riigi kui võimuka ja vägivalla monopoli valdava institutsiooni sekkumise legitimeeritus tuleb vajadusest kaitsta nõrgemal positsioonil asujat.

Siit tuleneb süütuse presumptsiooni põhimõte, mille järgi inimene ei pea tõestama enda süütust, vaid riik peab tõestama tema süüdiolekut. Süütuse presumptsioon kehtib loomulikult kõikide kodanike jaoks, kuid kuulumine eliidi hulka, millega kaasneb reakodanikust suurem võim, peab tooma kaasa ka suurema vastutuse.

Korruptsioonikuriteod on peitkuriteod, mida panevad toime ühiskonnas kõrgel positsioonil olevad isikud (nn valgekraed), kelle eraelu ja ametipositsioon sagedasti seguneb. Korruptsioonikuritegudega tekitatav kahju on üldine, puudub konkreetne kannataja. Maadevahetusega teenis tulu teatav isikute ring, kes sai hõlptulu maksumaksja, st meie kõigi arvelt.

Selle kahju ja tulu suurust sendi täpsusega kindlaks teha on võimatu, mis aga ei tähenda, et kahju pole tekitatud. Rääkimata ühiskondlikule moraalile tekitatud kahjust, mis kaasneb kõrgel positsioonil olevate isikute karistamatusega. Nende kuritegude kohta ilma jälitustoiminguteta informatsiooni koguda on kas raske või isegi võimatu, sest keeruline on tõestada kusagil saunas või ühisel jahiretkel tehtud kuritegelikku kokkulepet.

Järelikult tekib olukord, kus vajadus jälitustoimingute järele kasvab koos positsiooni tõusuga. Mitte vastupidi, mil kõrgema positsiooniga kaasneb üha ulatuslikum immuniteet, nagu meile vahepeal selgeks teha üritati. Isiku kõrge ühiskondlik positsioon tingib selle, et see inimene ei saa peituda samal määral sellesama argumendi taha, mis peab kaitsma reakodanikku riigi ülearuse sekkumise eest eraellu.

Kolmandaks andis riigikohus esmase hinnangu korruptiivsetele võrgustikele, riigi kaaperdamise katsetele, mis postsovetlikus ühiskonnas kergelt tekkima kipuvad.

Kuidas ikkagi luuakse sedalaadi seadusi, mille abil on võimalik korruptiivset tulu saada? Idanaabri juures nimetatakse seda administratiivseks ressursiks, mida ühtedel isikutel on ja teistel pole.

Maadevahetuse asjas liikus lisaks ebaausat rikastumist võimaldav informatsioon väidetavalt ka riigikogu nn kapo komisjonist asjaosalisteni. Loodetavasti jõuame kunagi ka sinnamaani, kus sedalaadi tegudele kriminaalõiguslik hinnang antakse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et üks vana ja habemega lugu sai lõpuks ühiskonna jaoks õnnelikult paika. Eesti avalikkusele oli niisugust otsust väga vaja, sest see annab kindlust meie kohtuvõimu suutlikkuse suhtes menetleda võimu omavate isikute ehk valgekraede kuritegusid.

Ühtlasi seab see selgema piiri nõukoguliku nomenklatuuri edasikestmisele, jätkusuutlikkusele.

Riigikohtu otsus tuletab õiguslike vahenditega kõigile asjaosalistele meelde, et suurema võimu ja kõrgema positsiooniga ühiskonnas käib alati kaasas ka suurem vastutus.

Tagasi üles