Marika Kirch: laulupidu kui rahvapidu

Marika Kirch Foto: Erakogu

Laulupeoline Marika Kirch kirjutab, et õige peonaeratus ei tule näole mitte dirigendi korraldusel, vaid rahva suurest laulu- ja tantsulustist. Ka läbi ajaloo pole pidu meieni jõudnud mitte laulude kõrgetasemelise esituse tõttu, vaid eelkõige tänu ühispeo kordumatule fenomenile.

Laulupeo ajaloost lugedes saame teada, et kummaline küll, aga mõned peo korraldamise probleemid on igivanad. Juba esimese laulupeo puhul seati osavõtupiirangud. Papa Jannsen nõudis, et laulupeole tuleksid ainult mehed, kuigi paljud koorid olid segakoorid. See tähendas neile kooridele laulude ümberseadmist ja -õppimist.

Laulupeo repertuaar põhjustas samuti vaidlusi. Mõni kuu enne laulupidu ilmus Jannsenilt «Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud». Samal ajal oli C. R. Jakobson avaldanud oma «Vanemuise kandle healed», mis sisaldas valdavalt eesti algupärast laululoomingut. Jakobson ei olevat olnud rahul Jannseni repertuaarivalikuga. Ta öelnud, et see pole eesti laulupidu, vaid saksa laulupidu eesti keeles. Sellest hoolimata ei hakanud Jannsen oma repertuaarivalikus muudatusi tegema. Seepeale Jakobson laulupeole ei läinud.

1867. aastal taotleti laulupeoks luba Liivimaa talurahva pärisorjusest vabanemise 50. aastapäeva tähistamiseks. Hiljem pühendati laulupidusid nõukogude tähtpäevadele. Viimased laulupeod ei ole siiski olnud pühendatud sündmustele, vaid on leitud ühendav moto. Siiski võib öelda, et  alati on tahetud  ühise peo ja lauluga tähistada midagi olulist.

Nõukaajal olid koorid teatud määral alternatiiv vabaühendustele ja seltsitegevusele. Suurtes koorides võis laulda isegi 120–130 lauljat. Mitmed koorid lugesid ametlikult oma tegevuse alguseks eelmist sajandit. Teati oma koori ajalugu ja peeti ka koorielu kroonikat. Kooridel oli oma atribuutika  ja tseremooniad: kindlasti oli kooril oma lipp, mis laulupidudel välja toodi, ja traditsioonid tähtpäevade tähistamiseks. Tihti olid esinemisriietuseks rahvariided, millega toonitati oma paikkondlikku päritolu. Eks see ole samuti ka praegu.

Nõukogude ajal oli aga suurem osa laulupeost ette nähtud silmakirjalikuks partei ja valitsuse  ülistamiseks. Kes ei mäletaks suuri punaplakateid, kiidukõnesid ja Lenini pilte laulukaare all? Kuid ka mõne üksiku vana eesti laulu pärast ja selle üleva tunde pärast näha lauluväljakut, mis eesti rahvast ääreni täis, oli rahvas valmis välja kannatama kommunismi- ja parteiteemalised laulud ning sõnavõtud. Vajadus veenduda eestlaste elujõus ja tunda seda lauluväljakul oli nii tugevalt sees, et keegi ei seadnud kahtluse allagi: hoolimata kohustuslikest Lenini-lauludest tuleb laulupeost ikka osa võtta.

Tuldi kokku üle terve Eesti, koguneti sugulaste-sõpradega, söödi-joodi Lasnamäe murul. Esirea pinkidele rahvas eriti ei kippunud, sest seal olid kohad reserveeritud peamiselt parteiladvikule ja kultuurivaldkonna nomenklatuurile.

Teadagi pandi tol ajal laulupeo kava kokku kompartei ja ministeeriumi tsensuuri all. Kui vanadest lauludest mõni tundus liiga isamaaliste sõnadega, tehti igasuguseid trikke. Näiteks muudeti laulusõnu nõukogude võimule sobivamaks. Igas kavas oli kindlasti mõni  Tuhmanovi või Dunajevski vm patriootliku vene helilooja laul. Kuulajate reaktsioonis oli aga selge vahe nõukogude laulude ja õigete laulupeolaulude vahel. Mõne laulu puhul ei plaksutanud rahvas peaaegu üldse, tehti hoopis põlastav grimass, kuna mõne teise laulu puhul tõusis rahvas püsti ja laulis hardalt kaasa.

Minu lapsepõlves aitas kahest laulust – Lüdigi «Koit» ja Ernesaksa «Mu isamaa» –, et tunda ühistunnet, et oled laulupeol käinud. «Koidu» laulmise ajal olid kõigi pilgud suunatud torni. Süttiv laulupeotuli oli püha ja ühendav nagu olümpiatuli. Mõnikord pärast «Koidu» laulmist mindi ringi jalutama, kuni patriootlikud nõukogude laulud läbi said, et siis minna taas murule teisi laule kuulama.  Paljud mäletavad lapsepõlvest, kuidas liigutusest tekkis kurku klomp, kui kõik see rahvas püsti tõusis, et laulda Ernesaksa loodud mitteametlikku hümni.

Oli ka aeg, mil hakati kutsuma külaliskoore teistest liiduvabariikidest. Esinesid väikesed koorid, igaüks oma keeles ja ühises vormiriietuses. Külaliskoorid laulsid suure kaare all omaette, sinna peaaegu ära kadudes, ja rahvas toimetas omaette (šašlõki-, jäätise- ja tualetisabadel olid selles toimetamises oluline osa). Vaatamata vennasvabariikide osalusele olid lauluväljakul kuulajad ikkagi ainult eestlased, mõni erand välja arvatud. Uue tendentsina võis märgata ka tolleaegsete noorte eesti heliloojate moodsama loomingu jõudmist laulupeolaulude nimekirja. Kuid ka nendest olid paljud sellised, mis rahva enamusele korda ei läinud. Süvenes olukord, kus suur osa laulupeost rahvani tegelikult ei jõudnud.

See, et meie laulupeo tegelik olemus ei ole välismaalasele kergesti mõistetav, tuli minu meelest hästi esile IX noorte laulu- ja tantsupeol (2002), mille puhuks oli Andrew Lloyd Webber loonud koorilaulu «Keegi pole üksi päikese all». Kuulajale kõlas see nagu gospelkoori kontsert. Kuigi sõnad (Leelo Tungal) lõid seose Eestiga, tekkis ometi tunne, et vaatamata eestikeelsetele sõnadele ei väljenda seda tüüpi helikeel meie laulupeo sisu.

Üks osa korraldajaid rõhub ka tänapäeval suurkoori  kõrgetasemelisele kontserdile, teine osa aga rohkem eestlaste ühispeole ja osavõtu massilisusele. Läbi ajaloo ei ole laulupidu aga meieni jõudnud mitte tänu laulude esituse kvaliteedile, vaid ikkagi eelkõige tänu ühispeo fenomenile.

Koorijuhtide liiga elitaristlik püüdlus võib minu arvates viia olukorrani, mida oleme mitmel laulupeol näinud: laval esinevad mõned eliitkoorid, neid kuulavad mõne read koorijuhte jm tähtsaid koorikultuuri edendajaid, aga rahvas kaugemal sellest eriti osa ei saa. Professionaalsed koorijuhid, kes kogu aeg on olnud lava ja lauljate esinemisruumis, ilmselt ei tea seda tunnet, kui kusagil kaugel laulukaare all püütakse esitada kõrgetasemelist koorimuusikat, kuid rahvas ajab sel ajal kõva häälega juttu ja ootab järgmist «oma» laulu. Koorijuhtidele on muidugi tähtis ka peo repertuaari ja kooride esinemise professionaalselt kõrge tase.

Kõrgetasemelist kontserti ei peaks aga kuulama kaugelt Lasnamäe veerult, vaid hea akustikaga saalis. Mäelt ja murult saavad kümned tuhanded kuulata vaid laule, mis lähevad meile kõigile korda. Vaadake parem lauljaid! Milliseid laule lauldes on neil pisar silmis, milliseid aga lauldakse suure pingutusega ja kohusetundest. Nagu on toonitanud ka maestrod Klas ja Kaljuste: siin võib nii mõnegi kõikuva noodi andeks anda.

Laulupidu kui rahvapidu loob võimaluse oma rahvuslikkuse väljendamiseks, milleks nüüdisaja ühiskonnas ei olegi nii väga palju võimalusi. Peol tuntakse samastumist oma rahva, ajaloo ja kultuuripärandiga. See on võimalus koguneda üle maailma ühtse perena lauluväljakule ja laulda seal nii laule, mida on laulnud meie vana-vanavanemad, kui ka laule, mis on sündinud hiljuti, kuid leidnud tee paljude inimeste hinge. Laulupidu ühendab põlvkondi.

Osavõtjaid peab mahtuma esinema nii palju, kui ühislauluks sobival tasemel koore on. Eri kooriliike saab üksteise järel lavale mahutada väga palju. Alati saab ka organiseerida nii, et osa koore laulab ühed ja teine osa teised laulud. Ruumipuudus võib tekkida vaid ühendkoori puhul, kuhu võib-olla tõesti kõik osalejad korraga ei mahu. Võib öelda, et laulupidude puhul kehtib olümpiamängude deviis, kus osavõtt on tähtsam kui tipptasemel esitus.

Just sellepärast, et see on rahvapidu, ei tohiks laulu- ja tantsupeol olla ka liigset drilli maiku. Kuigi harjutada tuleb palju, ei tohi see emotsiooni tappa! Naeratus ei peaks olema näol mitte dirigendi või tantsujuhi korraldusel, vaid suurest tantsu- ja laululustist.

Vaatamata kõigile aja jooksul läbi käidud muutustele on ikkagi laulupidudele kokku tuldud just selleks, et oma eestlaseks olemist laulu-tantsu kaudu teistele ja iseendale tõestada. Ka teleülekannet vaadates kandub see tunne koju kätte. Muidugi on laulupidu ka kontsert ehk meelelahutus, aga see on selline meelelahutus, kus on olulisel kohal ühistunne ja muidu mõnus olemine.