Kaarel Tarand: seitse käsku küüni seinal

Kaarel Tarand Foto: Toomas Huik / Postimees

Riigikogu tegevuse kohale puhuti suve hakul kaunis, kuid hõlpsasti lõhkev eetikamull, kirjutab Kaarel Tarand Sirbis.

Enne kodumaa poliitilisest elust lahkumist andis värske Euroopa parlamendi saadik Kaja Kallas riigikogu juhatusele edasiseks tööks üle tema senise poliitilise karjääri tähtsaavutuse, riigikogu eetikakoodeksi eelnõu. Mõned kolleegid riigikogus on seda teost hädaga juba ka pisut kommenteerinud, kuid üldisem hoiak paistab olevat ebameeldivast teemast vaikimine ja lootus, et koos lähenevate valimistega ning riigikogu praeguse koosseisu tegevuse lõpuga kaob dokument riigikogu päevakorrast nagu kõik poolikud seaduseelnõudki.

Milles seisnes viimase pooleteise aasta pingeline töö antud kirjatükiga, on raske öelda, sest valdav osa nüüd juunis pakutud lausetest on samad mis tööversioonis detsembrist 2012. Muutunud on vaid kolmas peatükk, kus varasema idee asemel luua riigikogu staažikamatest liikmetest mingi isevärki eetikakomisjon sokutatakse «eetiliste probleemide lahendamine» nüüd riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni kraesse. Vaevalt küll viimase liikmed sellest pakkumisest vaimustatud on, eriti pidades silmas, et korruptiivset käitumist peab tõkestama korruptsioonivastane seadus, kus ka korruptsioonivastase erikomisjoni ülesanded selgelt kirjas. Väärteod ja kuriteod kuuluvad politsei ja kohtu, mitte eetikakomisjonide mängumaale.

Kuid see on detail. Avalikus infovoos esitab eetikakoodeksi autor ennast tihti uhkusega kui diplomeeritud jurist ning vandeadvokaati. Järelikult on avalikkusel õigus eeldada, et esitatud dokumendi eelnõu järgib põhilisi juriidilisele tekstile esitatavaid nõudeid, on kooskõlas põhiseadusega, ei võta alama astme dokumendis kasutusse kõrgema astme dokumendis defineerimata mõisteid ning on sisemiselt kooskõlaline, loogikavigadeta. Kuna tegelikkus eeldusele ei vasta, kerkib küsimus: kes vastutab? Jagagem see häbenemiseks pooleks õpilase ja õpetajate vahel, sest hea õpetaja poleks pannud head hinnet kehvade teadmiste eest.

Kelle huvides?

Pomm lõhkeb juba eetikakoodeksi esimese peatüki (üldpõhimõtted) avalausetes: «Riigikogu liige lähtub otsuste tegemisel rahva ja riigi huvidest» (1.1) ja «Riigikogu liige ei võta vastu selliseid ülesandeid ja otsuseid, mis seavad kahtluse alla tema aususe ja riigi ning rahva huvide teenimise.»

Mis viga? Demokraatlikus ja vabas ühiskonnas lihtsalt ei ole olemas mingit saadikute tahteväljendustele eelnevat ja sellest sõltumatut ajas püsivat kogumit «riigi huvid» või «rahva huvid». Kui nii põhimõtteline asi saaks olemas olla, siis oleks see vaieldamatult kirjas põhiseaduses ja vabastaks ühiskonna esindusdemokraatia ja saadikute pidamise kulukast vajadusest. Kuid nii ei ole, kumbagi sõnapaari põhiseaduses ei esine. See on ka ainuvõimalik, sest põhiseaduse § 1 defineerib Eesti demokraatliku vabariigina. Lisagem siia preambulist, et see vabariik on rajatud vabadusele. Nagu teada, tähendab demokraatia arvamuste paljusust ning enamuse tahte realiseerumist, vabadus aga seda, et vähemuste hääl peab olema kuulda ning kaitstud.

Kuidas saab riigikogu liige selles raamistikus tegevuses juhindumiseks välja selgitada mingi olemasoleva «rahva huvi» ja «riigi huvi»? Ei saagi, sest ainult parteilises mõtteviisis võrdub osa huvi terviku huviga. Võib-olla ei tundu eetikakoodeksi autorile see võrdus pärast Reformierakonna ideoloogilisest pesukambrist läbikäimist enam sugugi kohatu, ajupesemata kõrvalseisja aga tunneb selles eksimatult ära NLKP vaimse pärandi, millest vabaduse ajal kasvanud ja koolitatud noored inimesed ei tohiks kergesti nakatuda. Aga näe, ikka nakatuvad. Ja kui juba, siis põhjalikult.

Kui eetikajuhendi kirjasõna kõrvutada riigikogu või mis tahes vaba maa parlamendi argipäeva näidetega, saab olukorra skisofreenilisus kiiresti selgeks. Kui otsustamise eel on objektiivselt tuvastatav mingi selge riigi ja rahva huvi, siis kas rahva ja riigi huvi esindasid näiteks Iraagi sõtta mineku üle otsustades USAs demokraadid või vabariiklased? Kas Ühendkuningriigi rahvasaadikud, kes selle sõjaga kaasa läksid, toetudes peaminister Tony Blairi esitatud valeandmetele ehk end petta lastes, tegutsesid oma riigi ja rahva huvides? Kas riigi ja rahva huvide eest seisavad need, kes toetavad maksutõuse või maksulangusi, era- või avalikku meditsiini, tasuta või tasulist kõrgharidust, üldist kaitseväeteenistust või vabatahtlike palgaarmeed?

Eeldusel, et erakonnad on ühisele maailmavaatele rajatud organisatsioonid ja neid on mitu, võistleb riigi ja rahva tuleviku korraldamise ehk huvide eest pidevalt mitu osalt või täiesti vastandlikku stsenaariumi. Kuidas peaks Kaja Kallase unelmate eetiline rahvaesindaja selles olukorras objektiivse tõeni jõudma ja õigesti otsustama? Ainult juhul, kui ta samastab oma partei huvi ja riigi/rahva huvi ehk pooldab totalitarismi. See aga pole kooskõlas põhiseadusega, millest järeldub ühemõtteliselt ka eetikakoodeksi suhe põhiseadusega.

Põhiseaduslikult teelt hälbinud riigikogu

Kaja Kallas oleks oma elu lihtsamaks teinud, kui oleks enne kirjatööle asumist lugenud mõnd asjakohast peatükki akadeemiliste juristide mahukast tööst põhiseaduse kommenteerimisel. 2012. aastal ilmunud ja kõigile veebis vabalt kättesaadavas põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on põhjalikult käsitletud riigikogu liikme staatust ja tegevust reguleerivaid paragrahve (§ 62 ja 63). Tsiteerin (62.1): «PS § 62 fikseerib kaks olulist Riigikogu liikme staatust puudutavat printsiipi: vaba mandaadi põhimõtte ja Riigikogu liikme vastutamatuse (indemniteedi). Säte loob õiguslikud eeldused, et Riigikogu liige saaks täita oma ülesandeid vabalt, sõltumatult ja oma südametunnistusest lähtuvalt.»

Paraku kasutavad riigikogu liikmed loodud eeldusi ainult erandkorras, nagu paljastas kooseluseaduse menetlusega seoses lapsesuuga saadik Laine Randjärv. ERRi uudisteportaali andmetel rääkis ta, et «kooseluseaduse eelnõu hääletus oli riigikogus viimase aja üks ausamaid, kuna saadikute seisukohad polnud poliitiliselt kokku lepitud, vaid otsus tehti südametunnistuse põhjal». Sellest avaldusest on paratamatu tuletada järeldus, et enamasti riigikogu liikmed ausalt ega südametunnistuse järgi ei hääleta, vaid alluvad «poliitilistele kokkulepetele» ehk parteilistele ettekirjutustele, minnes nii vastuollu oma ametivandega, mis kohustab järgima põhiseadust, ning põhiseadusega, mis sätestab vaba mandaadi põhimõtte.

Vaba mandaat, mis on vabade riikide põhiseaduslik norm, tähendab, et saadik ei esinda ainult oma valijaid, vaid teostab riigivõimu kogu rahva esindajana; et ta peab saama teha poliitilisi valikuid ning korraldada oma tegevust vabalt; et ta ei ole seotud valimiste eel antud lubadustega ja et teda ei saa keegi tagasi kutsuda ega sundida riigikogust lahkuma. Kaja Kallas aga tahaks saadikud koguni sundida (2.9) «mitte andma lubadusi, mille täitmine pole tema pädevuses». Kuidas selle punkti täitmisel oleks üldse võimalikud valimiskampaaniad?

Tegelikkus on vaba mandaadi põhimõttega risti vastupidine. Valimislubadusi ja nende järgi kokku pandud koalitsioonilepinguid käsitleb meie poliitiline erakonnavõim lausa põhiseadusest kõrgemate väärtuste ja aktidena. Rahvaesindajatest on saanud partei(de) sulased, kes on oma tegevuses kõike muud kui vabad ning kes saavad poliitilisi valikuid teha üliharva, kui tagatoast lubatakse.

Tõrksate ja ebamugavate saadikute positsioonilt kõrvaldamine on erakondade tavapraktika nii riigikogus kui ka omavalitsustes. Ja nüüd tahab Kaja Kallas ka eetikakoodeksis eraldi ära märkida, et «riigikogu liige vastutab oma sõnade eest» (2.1). Kõige üldisemas mõttes muidugi vastutab, aga õiguslikku vastutust tal ei ole, meelemuutmise eest seaduse alusel karistada ei saa. Rangelt võttes kehtib põhiseaduse § 62 vastutamatuse põhimõte. «Karistada» võivad ainult valijad korralistel valimistel oma hääle andmata jättes.

Keerubid ja kohtumõistjad

Mida lause edasi, seda hullemaks eetikakoodeksiga lugu läheb. Punktis 1.3 nõutakse, et «riigikogu liige väldiks olukordi, mis võivad kahtluse alla seada tema otsuste erapooletuse». Kui eelmistes punktides on saadikult nõutud huvide paljususe tingimustes selle õige ehk riigi ja rahva huvi valimist, siis järgmises peab ta jääma erapooletuks. Riigikogu liige peaks kahtlusteta püüdma olla sõltumatu tähenduses, et ta ei ole liiga kergesti mõjutatav, veel vähem ülesostetav. Kuna aga mis tahes otsus, mille ta langetab, on ideoloogiliselt laetud, on see ikka ka rohkem või vähem kellegi huvides, mistõttu ei saa riigikogu liige seda ise sugugi kindlustada, et tema otsus kellelegi kasulik ei tundu.

Reaalelu sündmuste valguses tundub siiski, et mõned riigikogu liikmed on selle absoluutse puhtuse ja erapooletuse seisundi juba saavutanud. Vähemasti Kaja Kallase erakonnakaaslased Kristen Michal ja Kalev Lillo, kes vaid kaks aastat tagasi olid riigi poliitilise lähiajaloo ühe suurema eetikakriisi tulipunktis, on nende edasise karjääri järgi otsustades endale inglitiivad selga kasvatanud ja hõljuvad nüüd oma riigi ja rahva kohal (tegelikke huve teades ja parimal viisil esindades), vaadates oma kolleegide, valitsuse liikmete, ametnike ja kaaskodanike peale alla viisakalt ja osavõtlikult, nagu soovitab eetikakoodeksi punkt 1.5.

Lõpetuseks tulen veel kord tagasi eetiliste probleemide lahendamise teema juurde eetikakoodeksis. Nagu öeldud, tahetakse kohtumõistmine ja nõustamine üheskoos anda korruptsioonivastase erikomisjoni kätte. Erikomisjon peaks Kaja Kallase nägemuse järgi kaaluma riigikogu liikme «süüd» ja vajadusel oleks erikomisjonil «õigus teha Riigikogu juhatusele üks järgmistest ettepanekutest ekslikult toiminud Riigikogu liikme teo hukkamõistmiseks: õigus nõuda a) avalikku vabandust; b) täiskogu hinnangut teole; c) fraktsiooni hinnangut teole. Teo hukkamõistmise viis ja raskus on vastavuses eksimuse kahjuga riigi ja Riigikogu usaldusväärsusele ning mainele» (3.2).

Kuidas see tegelikult toimiks? Korruptsioonivastane erikomisjon moodustatakse teatavasti pariteetsetel alustel (praegu igast erakonnast kaks liiget). Kas seal peaks «süü» tuvastamiseks saavutama häälteenamuse või konsensuse? Või piisaks erakondlikult suhtest 3 : 1? Edasi, kui ettepanek juhatusele ka tuleb, siis millised on juhatuse sunnivahendid avaliku vabanduse esilekutsumiseks, kui eetikaroimar ise oma süüd ei tunnista? Neid pole ja nagu vaba mandaadi põhimõttega on fikseeritud, ei tohigi olla ühtki sunnijõudu saadikule. Millises formaadis peaks tegelema küsimusega riigikogu täiskogu, mille tegevuse ammendava loendi annab põhiseaduse § 65? Kas tegu võiks olla seadusega või koguni «riiklikult tähtsa küsimusega», «pöördumisega rahvusvaheliste organisatsioonide poole»? Naljanumber nii või naa.

Eetikakoodeksite väärtuse tõestas klassik George Orwell «Loomade farmis» lõplikult ja täielikult. Loomade eetikakoodeks küüni seinal oli, kui väljenduda poliitkeeles, paindlik, väliskeskkonna muutusi arvestav ja konsensust taotlev teos, mille põhimõtted alguses paindusid, pärast aga kadusid üldse, peale ühe. Kui keegi oleks riigikogu eetikakoodeksi autorile Orwelli klassika eeskujuks soovitanud, saanuks ka lõpptulemus praegusest hoopis parem. Lõpuks seisnuks Toompea lossi seinal ainult üks kogu tõde hõlmav lause: «Kõik Eesti elanikud on võrdsed, aga riigikogu liikmed on veel võrdsemad». Nüüd on aga eetikakoodeksi eelnõu otsas istuva riigikogu esimehe Eiki Nestori parim sõber paberihunt. Mujale terve mõistus koodeksit suunata ei võimalda.