Priit Pullerits: vildakas algus

Priit Pullerits. Foto: Sille Annuk

Mõned inimesed alustavad päeva mitte just kõige arukamalt. Või suisa valesti. Ja paraku on selliseid ekslikke alustajaid üha rohkem. Olete näiteks sattunud hommikutundidel Statoili bensiinijaama? Arusaadav, kui inimesed tangivad seal autot, aga püüda seal tankida ka iseennast...

Kahjuks, nagu näitab eluvaatlus tanklates, leiab üha rohkem kaaskodanikke, alates ülikonnastatuist ja lõpetades tunkedesse pugenutega, et hommikusöögi võib haarata bensukast. Aga ka leheputkast või mõnest kiirsöögikohast, nagu andis teada kolleeg Hanneli Rudi möödunud laupäeval Postimehe majanduskülje põhjalikus loos.

Selline ameerikalik-euroopalik elukommete muutus – mäletate neid Hollywoodi või Prantsuse filme, kus inimesed ruttavad tööle, hommikuseks kõhukinnituseks näppude vahel kohvitops, mõnikord ka saiake? – on kõike muud kui mõistlik ja tervitatav.

Kes siis paarist püstijala kohvisõõmust, croissant’ist või külmikust võetud leivaviiludest söönuks saab? Eluküpsed inimesed küllap teavad ammust õpikutõde, et lõunasöök tuleb jagada sõbraga ja õhtusöök anda vaenlasele, aga hommikusöök tuleb kogu täiega võtta iseendale. Just hommikusöök, kordas mulle mitut puhku toitumisasjatundja Mai Maser, kellelt nõu pärisin, annab päevaks vajaliku energia ja stardijõu. «Ma ei väsi laulmast oodi hommikusöögile – see on vajalik!» kinnitas ta.

Elulaadi muutumine vildakalt läänelikumaks annab niigi endast jõuliselt märku, kui vaatate, millise arengu – õigemini «arengu» – on teinud laste ja noorte kehakuju. Üks suuri süüdlasi selles on väär ja ebatervislik toitumine. Selle edendamisse on andnud olulise panuse ka need kohad, mis nüüd on hakanud pakkuma hommikust kõhupoolist. Nagu oleks see üllas vastutulek töörahva huvidele.

Aga ei ole. Söömine on tegelikult eluline rituaal: hommik kodus ühise laua taga liidab pere. Rituaal, mille kasutegur sõltub selle läbiviimisest: kui süüa, siis ikkagi süüa, mitte jagada söömist muude tegevuste, näiteks autojuhtimisega. Rituaal, millel on mõju lastele: milline vilets eeskuju vanemailt, kes laste silmis korralikku hommikusööki ei väärtusta. Tagatipuks on bensukate-kioskite pakutav kulukas. Arvutage ise: kahtlase väärtusega kahe ja poole euroste hommikueinete hind ühele inimesele kuus kokku üle saja euro – kas seda palju pole?

Õigustuseks tuleb muidugi jutt, et kiire elutempo ei jäta kodus hommikusöögiks aega. Aga kümneminutiliseks Statoili-eineks aega jääb? Eks pange kell siis veerand tundi varasemaks helisema. Ja vaadake tõele näkku: asi pole mitte kiiruses ja ajanappuses, vaid laiskuses ja mugavuses. Neist on niigi saamas meie areneva ühiskonna kaks suurimat vaenlast. Ja nüüd on need vaenlased saavutamas veel ühte võitu. Juba hommikul vara, enne tööpäeva algust.