Andres Must jalgpalliajakirjanik

FOTO: Pm

Sportlaste tegudele antud hinnangud võivad kultuuriti erineda ja arusaamine enda väärtuste universaalsusest on sügavalt ekslik, kirjutab jalgpalliajakirjanik Andres Must.

Käimasolevad maailmameistrivõistlused on mitmel moel erilised. Seda ümbritsevad nii positiivsed (ründav ja resultatiivne mäng) kui negatiivsed (FIFAga seotud skandaalid ning väga paljude brasiillaste MMi-vastasus) märgid. Ka eristab praegust turniiri varasematest selle totaalne kajastus. Tehnoloogia areng on oluliselt avardanud turniirist osasaamise võimalusi ning samuti avardanud võimalusi end maailmas kuuldavaks teha.

Ja kuigi igaüks meist saab osa vaid murdosast maailmas toimuvast, on üldpilt võistlustest oluliselt värvikam kui varasematel kordadel. Järgnevate ridade eesmärk ei piirdu selle värvikuse ägedate näidetega illustreerimisega, kuivõrd püüan mõelda, mida need maailma eri otstest saabuvad illustratsioonid meile ütlevad.

Ma usun, et olen osa sellest suurest enamusest, kellele 2014. aasta turniir jääb suuresti meelde tänu Luis Suarezele. Tolle temperamentse uruguaylase hammustusele on reageeritud mitmeti. Esmalt muidugi Suareze enda reaktsioon, kes ametlikus raportis oma süüd eitab, kuid paar päeva hiljem tunnistab (nõuandjate soovitusel?) oma süüd ning annab lubaduse enda parandamiseks. Reaktsioon FIF­A-lt oli üsna karm, sest lisaks üheksamängulisele keelule koondises keelati Suarezel FIFA piires igasugune jalgpallialane tegevus ehk oma tööga tegelemine järgmiseks neljaks kuuks.

Siia juurde siis anekdootlikud reaktsioonid, nagu sotsiaalmeedias levivad loendamatud fotomontaažid murul istuvast Suarezest, kes närib itaallaselt ära rebitud kätt. Või too siiralt andekas Apple’i logo, mille juures kiri: «Suarez was here» («Suarez oli siin»). Kuskil Hiinas on müügile paisatud Suarezt kujutav pudeliavaja ning üks Kosovo klubi, kelle nimi mulle meelde ei jäänud ning mida ma siinkohal ei pea vajalikuks ka üle vaadata, pääses samuti hetkeks suurele püünele, kui nad FIFAsse mittekuuluva riigi klubina pakkusid Suarezele neljakuulist lepingut. Vaid fantaasia seab vaimukustele piire.

Kuid minu jaoks polegi oluline mitte niivõrd inimeste reaktsioonid ja hinnangud, kuivõrd soov rõhutada, et hinnangud võivad kultuuriti erineda ning arusaamine enda väärtuste universaalsusest on sügavalt ekslik. Eriti lähevad liiale Euroopa kultuuritaustaga esindajad, kes ekslikult usuvad, et nende väärtushinnangud on aktsepteeritavad ka Suareze kodumaal.

Kohe pärast toda kurikuulsat mängu kirjutas Aivar Pohlak Delfis: «Mõtlen, et hammustamise taha võib jääda ka kuluaarides kõneldav Suareze üleminek Barcelonasse ja kui palju on Suarezes pettunuid tema kodumaal.» Ta jätkab: «Ja kuidas tundnuks ennast meie, kui Tarmo Kink hammustanuks 2011. aasta play-off’i kohtumises Iirimaaga … McGeady­t ja me pääsenuks iirlaste hulgas tekkinud segaduses finaalturniirile. Ilmselt mitte kuidagi…»

Esmalt Kingist. Kui mõelda, kui palju on Eestis neid inimesi, kes peavad Erki Noole Sydneys võidetud olümpiakulda tolle intsidendi tõttu kettaheiteringis ülekohtuseks, võib uskuda, jah, meie kultuuritaustaga inimene poleks ka Kingile andestanud.

Ent arvamus, et Suarezes ollakse pettunud ka kodumaal, ning sellist arvamust esitati retoorilisel viisil ka paljudes meediakanalites välismaal, on hinnanguline ning pigem on tõde vastupidine.

Kaks päeva pärast hammustamisintsidenti kirjutas Uru­guay päevalehe El País ajakirjanik Martín Aguirre Briti väljaandes Guardian, et Suarez mängis jalgpalli Uruguay arusaamist mööda: oluline on vaid võit. Ta lisas, et kui teemaks jalgpall, pole kõlblus mitte mingisugune väärtus. Mõelgem hetkeks sellele kõlblusele veel Maradona 1986. ja Suareze 2010. aasta käega mängu juhtumite valguses. Meie positsioonilt võib olla raske mõista, kuid lõunaameeriklased on nonde episoodide üle varjamatult uhked: loeb vaid võit.

Aguirre ütles, et ükskõik millist amatöörmängu Montevideos vaadata, saab näha kõige karmimat ja halastamatumad jalgpalli maailmas. Mängus kolleegide ja lapsepõlvesõprade vastu on lubatud kõik võtted, kuid pärast mängu juuakse aga koos õlut ja naerdakse ning mängus tekkinud konfliktid jäävad jalgpallimurule. Aguirre kokkuvõte: Suarez jääb Uruguay rahvuskangelaseks.

Suareze juhtum tõi mulle meelde ühe aastatetaguse briti telesaate MM-ajaloo kurioossematest seikades, mida kohalikud kuulsused pingutatud vaimukusega kommenteerida püüdsid. Üks hetkedest oli pärit 1974. aasta MMilt, kui karistuslööki sooritama asunud Brasiilia mängija üllatuseks jooksis üks Zaire mängijatest meestemüürist välja ning lõi palli kaugustesse. Too aafriklane sai kollase kaardi. «Milline veider tõestus Aafrika rumalusest,» ütles otseülekandes BBC kommentaator John Motson.

Et ka ligi 30 aastat hiljem kommenteerisid briti kuulsused toda juhtumit üleoleva enesekindlusega, näitab, et tolle episoodi tegelik taust polnud maailmas teadvustatud.

Reaalsus oli, et Zaire koondislased olid enne mängu saanud riigi diktaatorilt Mobutu Sese Sekolt hoiatuse, et kui kaotatakse enam kui kolme väravaga, siis mängijad oma perekondi enam ei näe. Umbes veerand tundi enne kohtumise lõppu oli 2:0 juhtinud Brasiilial karistuslöök. Zaire mängija Mwep­u Ilung­a, kartes, et kui brasiillased värava löövad, jääb neile piisavalt aega ka neljanda löömiseks, otsustas sekkuda. «Me võitlesime oma elude eest,» on Mwepu andnud lihtsa selgituse. «Ega keegi ometi arva, et ma end nimelt lolliks tegin?!»

Kas ka Suarez tegi end lolliks? Pole mingit küsimust, et jalgpallis kehtivate reeglite vastu eksis ta rängalt ning sai selle eest ka karistada. Aga lolliks? Tänu turniiri totaalsele kajastusele teame, et kuigi arvamused maailmas erinevad, on ta kodus ikkagi kangelane. Lepime sellega.