Oliver Kund: ajateenistuse tulevikust

Oliver Kund Foto: Mihkel Maripuu

Kevadtormil pidasin kuus suurepärast vestlust ajateenijatega, kellest osa oli tänavuse lennu mustersõdurid. Kui küsisin naiivselt, mida nad teenistusest kõrvalehoidjatele ütleks, vaatasid kuuest mehest neli saapaninasid. Nad ei saanud «viilijaid» hukka mõista, sest aasta tagasi oleksid ise meeleldi samast võimalusest haaranud.

Viimase seitsme aasta statistika reedab, et ajateenistuse osas valitsevad lõhed ühiskonnas ei vähene, vaid püsivad. Toetus püssi alla minekule on kõrge, aga valmidus ise osaleda madal. Noormehi Eestis jagub, ent tervisega kõlbulikke aina vähem. Kaitsevägi küll pingutab programmi sisukamaks muutmiseks, kuid kevaditi hindab ikka 65 protsenti reservi minejaist teenistust liiga pikaks ja väheintensiivseks.

Kahju, et haigete noorte meeste protsenti ühiskonnas või meeste üldist osavõttu ajateenistusest ei mõõda ükski prestiižne rahvusvaheline edetabel. Eestil kohta seal oleks kardetavasti üsna piinlik vaadata. Ehk koidaks siis lootus, et valitsuse tasemel mõistetakse, et pole need mehed nii sandid midagi, lihtsalt tahtmist on vähe ja sellega tuleb tegeleda.

Seepärast ongi ohtlik eirata vihjeid, mida annavad kutsealuste ja reservistide arvamusküsitlused. Ajateenistus teeb Euroopas vähikäiku, olles säilinud vaid seitsmes riigis. Üksnes kolm neist on Eestiga võrreldavad, sest ülejäänutes saadakse kutse kokku vabatahtlikest.

Kui eirame aastate viisi kutsealuste ja ajateenijate arvamust, võime ühel hetkel avastada, et oleme ajateenistuse skeptikutele trumbid kätte mänginud. Suurim risk selleks ongi just riikides nagu Eesti, kus ajateenistuskohustus on (vähemalt seaduse järgi) üleüldine.

Näiteks 2004. aastal oli Kreeka riigikaitse süsteem kokku kukkumise äärel, kui kaks kolmandikku kutsealustest jättis üheksakuulisse teenistusse tulemata. Valitsus avastas, et noored mehed olid ostnud ametnikelt altkäemaksuga vabastusi, teeselnud hullumeelset või lihtsalt vältinud minekut, sest kõrvalehoidmist keelavas seaduses leidus auk.

Paanikasse aetud parlament andis vastulöögi, võttes viilijatelt seadusega ära rea elementaarseid kodanikuõigusi. Mehed saadi jõuga kasarmutesse, aga šokk jäi. Miks? Sest Kreeka hinges on aastasadu elanud teadmine, et naised sünnitavad ja mehed kaitsevad riiki. Vähesed kujutasid ette, et uus põlvkond sellest nii häbematult irdub.

Moraal seisneb selles, et praeguste põlvkondade maailmapilti ei sobi mõte, et riik võtab minu noorusest aasta, suuremat vastu andmata. Võrdselt uinutav on olnud Soome samalaadne kujutelm, et kui isad on käinud ajateenistuses, lähevad ka pojad sama usinalt. 1990ndatel läbis teiselpool lahte tõesti ajateenistuse 90 protsenti meestest, tänaseks on see kukkunud alla 70.

Põhjanaabrite kiituseks tuleb öelda, et santi olukorda ette aimates panid nad 2010. aastal kokku töögrupi. See jõudis lõppraportis valgustusliku järelduseni: kui soovime ajateenistuse süsteemi ellujäämist, peavad kaitsejõud pakkuma lisandväärtust mitte ainult ühiskonnale, vaid ka kutsealusele.

Siin jõuamegi Eestini. 20 aastat on ajateenistuse osas lähtunud kreedost, et selle ainus siht on formeerida reservüksusi. See, kas kutsealune ka tahab ajateenistusse tulla või mitte, ei oma üldse tähtsust. Ajateenistusest on kujundatud dogma, mille sisu üle debateerimist on lihtne lämmatada väitega, et riigikaitse on torkimiseks liiga oluline.

Ometi on sellel, mida ajateenistuses tehakse või ei tehta, otsene mõju suhtumisele. Kui toonane Kirde kaitseringkonna ülem Martin Herem juurutas väeosades 2008.-2012. aastani tunnid, kus räägiti ajateenijale tema rollist suures pildis, vähenes tervise tõttu väljakukkunute arv neis enam kui kolmandiku võrra. Meenub Kaitseressursside Ameti juhi Margus Pae öeldu: kui noormeeste motivatsioon on kõrge, valutavad ka nende kondid vähem.

Juhan Kivirähk soovitas kuue aasta eest riigil peeglisse vaadata, kas kõik vajalikud eeldused üldise ajateenistuskohustuse realiseerimiseks on loodud. Praegune sõduri baaskursuse õppekava pärineb aastast 2003, seega täna õpetame välja kümne aasta tagust sõdurit. Lugesin selle dokumendi läbi - tunde, mis räägiks ajateenistuse mõttest ja noore mehe rollist Eesti iseseisvusele, seal ette nähtud pole.

See, et sõna «ajateenistus» susati nüüd kahel korral elukestva õppe strateegiasse aastateks 2014-2020 ja väljaõppeinstruktorid on seal loetud õpetajate hulka, muudab asja sisu vähe.

Pall on otsustajate väravas. Kui riigikogu on kirjutanud seadustesse 23 alust ajateenistuskohustuse edasilükkamiseks, oleks paslik teha vastukaaluks ka 23 ettepanekut, kuidas tõsta noorte jaoks ajateenistuse väärtust.

Ilma selleta on inimlikult keeruline hukka mõista neid, kes leiavad, et saavad elult võtta ja Eestile rohkem anda siis, kui nad ajateenistuse asemel midagi muud teevad. Muutused peavad tulema. Kui status quo jätkub ja kõigile meestele seadusega pandud kohustust täidab ka edaspidi vaid kolmandik, siis mõjub haledana riik, mitte enam kehva tervist kurtev kutsealune.

Neil päevil astub 11 kuuks ajateenistusse enam kui 1700 tublit noormeest ja 19 neidu. Kui uskuda eelmise aasta küsitlustulemusi, teeb seda vabatahtlikult ja heal meelel umbes neljandik neist. Ülejäänud «täidavad kohust» või lähevad teenistusse vastumeelselt.