«Lauljad ja mängomehed üksikult ehk seltsi kaupa /…/ ruttasid piddo maea pole, mis nad juba pääw enne kennaste ehhitud, tundma ollid öppinud. Kes sedda keik omma silmaga näinud, on südameliko römo tundnud,» pajatas Johann Voldemar Jannseni Postimees (Perno Postimees ehk Näddalileht) juulis 1869.
Papa Jannsenile oli esimese üldlaulupeo korraldamine kahtlemata üks elu ettevõtmisi ja õnnestumisi. Seega pole kuigi üllatav, et muljeid jagus veel pikkadeks nädalateks pärast «Eestirahwa römo-piddo» – ülevaateid kontsertidest, kõnedest, aga ka lihtsalt valitsenud meeleolust. Need tunded pole 145 aasta jooksul kuhugi kadunud, elades edasi igaühes, kes kord on ise laulukaare all seisnud, tantsinud, jälginud lähedasi rongkäigus või nautinud lihtsalt melu. Meis kõigis. Laulu- ja tantsupeost on saanud üks meie rahvusliku eneseteadvuse võimsaid alustalasid, mis on tajutav ka siis, kui me mõnikord kipume kahtlema, oma riigis ja iseendas.
Ja kui me ise mingil põhjusel ei ütle, ütlevad teised. Juba enam kui kümme aastat tagasi kandis UNESCO meie peotraditsiooni inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. «Kus mujal võiks näha esinemas 30 000 lauljat, kes tähistavad lauldes niivõrd uhkelt oma kultuuripärandit ja keelt? Teised kultuurid teevad seda ka, aga ma arvan, et Eestis tehakse seda kõige tähendusrikkamalt,» ütles tänavugi oma koori laulupeole toonud USA dirigent Lonnie Cline Postimehe usutluses.
Eestlaslikku eneseuhkust see muidugi tõstab, kuid pidu oleks suur ka ilma kõlavate tiitlite ja kiidulauluta. See on läbi sajandite olnud eneseväljendus, mille olemust ei ole murdnud sõjad ega vaenulikud ideoloogiad. Ilmast rääkimata. Kui kümne aasta eest peetud peol teatati esialgu rongkäigu ärajäämisest, toimus see osaliste algatusel siiski. Seda aastat jäi meenutama lööklause, mis kõlas tuhandete osaliste suust ikka ja jälle: «Selle väikse vihma pärast laulupidu ära ei jää!»
Peotuli jõuab päev-päevalt Tallinnale lähemale ning pealinnas on tunda ka kasvavat peotunnet. Kes satub laululavast mööda sõitma, näeb, kuidas edenevad kolm aastat kestnud ettevalmistused oma viimases järgus. Koori- ja tantsujuhid jagavad esinejatele käepaelu ja infot. 42 000 peolist valmistuvad – kes mõttes, kes juba proovis. Ja muidugi käib aktiivne piletimüük – kokku on laulu- ja tantsupeo kontsertidele müüdud juba ligi 80 000 piletit.
Tänavusel XXVI üldlaulu- ja XIX tantsupeol on kõnekas pealkiri «Aja puudutus. Puudutuse aeg». Kuid pealkiri pealkirjaks, see pidu puudutab meid kõiki tahes tahtmata. Juba ülehomme läheb lahti.