Hanno Pevkur.

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Kurvad sündmused Ukrainas on näidanud ilmekalt, et politsei ja piirivalve nõrkus võib ühel hetkel osutuda kogu riigi nõrkuseks. See teadmine on lähtekohaks ka praegu politsei- ja piirivalveametis toimuvatele muudatustele. Meil on vaja tugevat politseid ja piirivalvet, kes teab, mis toimub riigis ja selle piiril, ning reageerib õigel ajal. Selleks on meil vaja oma ala parimaid eksperte, kes on motiveeritud ja vääriliselt tasustatud.

Arvamusuuringud näitavad, et valdavalt tunnevad Eesti inimesed suurimat muret liiklusõnnetuste, narkomaania ning varavastaste kuritegude pärast. Inimeste ootus on sealjuures igati mõistetav, politsei peab olema nähtav ja efektiivne. Kuritegusid kontorist ei avasta, küll aga aitab kuritegevuse vähendamisele kaasa aktiivne patrullimine ning järjepidev töö kogukondadega. Ehk teisisõnu, politsei on efektiivsem, kui suurem jõud suunatakse tasemele, kus reaalselt kuritegusid avastatakse, menetletakse ja ära hoitakse. Praegu lahkuvad politseist eelkõige kahjuks just need inimesed, kes kannavad hoolt patrullimise ning kogukonna töö eest. Politseid ei saa aga täita inimestega tänavalt, see on amet, mis eeldab väga põhjalikku väljaõpet, keskmisest kõrgemat õiglus- ja moraalitunnetust, head vaimset ja füüsilist vormi.

Politseis tehtavate muudatuste eesmärk on suurendada välitööd tegevate politseinike arvu, tõsta politseinike palka ja vähendada seeläbi personalivoolavust. Seetõttu on 900-eurose miinimumbrutopalga tagamine kõikidele politseinikele kriitilise tähtsusega. See on muudatus, millega ei saa venitada. Vastasel juhul riskime sellega, et varsti ei ole meil piisaval arvul mundrikandjaid, keda suunata patrulli või konstaabli tööd tegema. Kui õnnestub järgmisel aastal riigieelarvest lisaks vajalikele arendustegevustele anda lisatõuge ka politseinike palgatõusuks, astume suure sammu lähemale soovile tagada politsei miinimumpalgaks vähemalt Eesti keskmine palk.

Minu kui siseministri tellimus politseijuhile on väga selge: reformi tulemusel tuleb panustada ressursiga eelkõige jaoskondadesse, konstaablite ja patrullide töösse. Konstaablite ja patrullide töötundide arv ei tohi võrreldes praegusega väheneda – minu ootus on, et see kasvaks. Ehk lihtsustatult öeldes on eesmärk vähendada juhte keskaparaadist ning suurendada nende juhtide vastutust, kes on kodanikele lähemal, tunnevad kohalikke olusid ning oskavad hinnata ka ressursivajadust.

Miks on see kõik oluline ja vajalik kodanike vaatenurgast? Esiteks aitavad muudatused kaasa sellele, et meil on endiselt olemas head ja motiveeritud politseiametnikud. Heade inimeste hoidmine on iga asutuse juhi jaoks üks keerukamaid väljakutseid ning tänased otsused mõjutavad olukorda järgnevatel aastatel. Teiseks aitab see kaasa paremini mõõdetava ja inimeste vajadustega arvestava teenuse pakkumisele. Tallinn ei pea dikteerima Pärnu jaoskonnale, kuidas seal asjad peavad olema. See, kui palju suunata kedagi patrulli või kui palju panustada konstaabli töötundidele, jääks suuresti jaoskonna juhi otsustada.

Politsei- ja piirivalveameti peadirektoril on viis valdkondliku asejuhti, mis näitab, et asutuste aastatetagune liitmine ei ole kahjuks jõudnud juhtimistasandini. Seetõttu mõistan Elmar Vaheri soovi ümberkorralduste tulemusel vähendada juhtide arvu kolmeni, kes vastutavad konkreetsete tööprotsesside, mitte aga eriliigiliste mundrikandjate eest. Need muudatused tähendavad ka keskjuhtimises 2010. aastal alustatud politseiameti, piirivalveameti ning kodakondsus- ja migratsiooniameti ühendamise lõpuleviimist. Oli ju toonase ühendamise eesmärk tagada tugiteenuste suurem efektiivsus ja inimjõu parem kasutus.