Angelina Jolie

FOTO: SCANPIX

On kahtlane, et maadevahetajate tulevik oleks olnud oluliselt teistsugune, kui nad olekski kohtus õigeks mõistetud, leiab kolumnist Ahto Lobjakas.

Moraalse ilmaruumi kaar on lauge, aga see paindub õigluse poole,» kohendas eelmisel sajandi 60. aastail Martin Luther King mõttetera, mis originaalis kuulub 19. sajandi USA usumehele Theodore Parkerile.

Poliitilise universumi kaarega, niivõrd kui see on silmaga jälgitav, on keerulisem. Avalikkuse jaoks kaardub see samuti üha enam õigluse poole. See on osa asjade loomulikust käigust. Avalikkuse õiglustunne kattub üha enam parema äratundmise ehk südametunnistusega.

Mida aeg edasi, seda võimatum on avalikult seista ebaõigluse eest. Ajaloo kaar läheb Kanti öeldud suunas: me kõik oleme võrdsed ja sellest tulenevalt võlgneme kõigile sama. Eesti näitel: need, kes manavad samasooliste abielusid, põlgavad tumedanahalisi, teevad Eesti elanike vahel vahet rahvuse ja keele järgi, räägivad mingi grupi  «psühholoogilisest» kaitsest – nad kõik on jalgu jäämas sellele, mis on ajalugu. Läänemaailma – tänaseks juba terve maailma – ajaloo kaar osutab indiviidi kui kõige ülema väärtuse suunas.

Praktilises poliitikas tähendab see, et üleüldine valimisõigus, lugemis- ja arvutamisoskus ning viimastel aastakümnetel interneti levik on võtnud võimulolijatelt pühaduse kaitse. Poliitik on inimene nagu iga teine. Sakraalsusele pretendeeriv poliitik on naeruväärne.

Poliitik on inimene, kellele teatud lubaduste eest võidakse usaldada teatavaks ajaks teatav võim. Suveräänne pole mitte võimukandja, vaid rahvas – mõistetud vabade üksikinimeste kogumina. Jäme ametikett, mis Eestis veel sajandi eest kaitses poliitikut olukordades, kus tegelikkus läks kardinaalselt lahku avalikest ootustest, on tänapäeval pigem raskendav asjaolu.

Üsna platonlikult: vabad kodanikud teevad ise vahet heal ja halval, seda paremini, mida selgem on nende silmapiir. Moraalses mõttes pole viimane olnud kunagi nii selge kui praegu. Ajaloo kaar kaldub avalikkuse poole. Avalikkus on ühekorraga nii suverääni (ühiskonna) nimi kui ka tingimus, milles vaba ühiskonna liige saab päriselt olla see, kes ta on. Vastavalt on 21. sajandi prohveti nimi  «vilepuhuja». Vilepuhuja on kodanik, kes oma heaoluga riskides toob välja selle, mis poliitikas on loomu poolest varjul. Mõnikord toob ta avalikkuse ette ehk liiga paljugi, aga on väga vähe olukordi, kus avalikkuse õigus teada ei oleks suurem hüve poliitikute soovist vaikida.

Mis toob meid poliitikute juurde. Poliitikute kaar on üks ajaloo alamkaartest, mis kipub kalduma õiglusest madalamale.

Õiglust on siinkohal mõistetud esmajoones läbi avalikkuse. Kahtlemata on olemas indiviididena õiglasi poliitikuid – ausaid ja õigeid inimesi –, aga klassina on nende täht hakanud langema. Poliitik olla on üha raskem, tänamatum ja heitlikum. See on midagi, mida poliitikud üha valusamalt tunnetavad.

Targemad poliitikud lahkuvad poliitikast. Tihti hoiatavad poliitikud Cassandra moel, et avalikkust ähvardab asjade praeguse käigu juures oht jääda üldse ilma poliitikata. Poliitikast ilmajäämisega käiks omakorda kaasas oht jääda riigita. Siit tuletatakse lühiühendusena karjuv vajadus tolerantsuse järele poliitikute suhtes. Aga siin võib olla tegemist kujutlusvõime defitsiidiga.

Reaalne on oht jääda poliitikuteta, aga see oleks hoopis teine asi. Mis saaks ilma poliitikuteta, pole kaugeltki selge. Poliitika ingliskeelse policy ehk ühiskondlike suunavate otsuste tegemise mõttes läheks edasi. Mingi kombinatsioon otsedemokraatiast ja kompetentsete ametnike klassist näib üha võimalikuma väljapääsuna. Seda enam, kui vaadata tehnoloogilise muutuste kiirust ja poliitika enese tehnokratiseerumist kogu maailmas. Miks oli Ansip uhke oma numbrimälu üle?

Üha enam näib, et poliitikud ise on oma reputatsiooni hävingus süüdi. Õiglusega veab nimelt vägikaigast enesekasu, täna nagu iga päev. See on iseenesest üks väga vana, et mitte öelda piibellik konflikt. Probleem poliitikute jaoks on uute ja radikaalsete lahenduste üha suurem kättesaadavus – ja nõutavus. Hälbeid avalikkuse õigustundest on üha avalikemates oludes üha lihtsam diagnoosida. Diagnoosi lihtsus omakorda suurendab nõudmist ravi järele. Loomulikult on korruptsioon halb ühiskonna jaoks, aga seda kipub praegu varjutama kahju, mida teeb korruptsioon – ehk täpsemalt korruptsiooni taju avalikkuses – poliitikutele enestele.

Sõnaga, poliitikust hakkab saama iseenese ja oma klassi suurim vaenlane. Üha läbipaistvama avalikkuse tingimuses on poliitik üha kaitsetum. Tema võimetus avalikult ja ilma igasuguse kahtluseta ajaloo kaarega õigluse poole liikuda paistab üha reljeefsemalt silma.

Probleem on selles, et mingis fundamentaalses mõttes on poliitikute ja ülejäänute suhe vanatestamentlikum kui kunagi varem. Tänapäeva poliitik elab muljest, aga üha enam võib talle saada saatuslikuks paljas mulje purunemine, avalik kahtlus.

Neil, kelle pea kohale kahtluse Damoklese mõõk on ametlikult rippuma pandud, on jäänud – olgu nad süüdi või mitte – kaks teed. Üks käib läbi kohtute, kuid seal ei mõisteta enam ammu õigust. O. J. Simpson on siin klassikaline kaasus. Kõik on tehnika (ja pahatihti raha) küsimus. Nii ei ole parata, et avalikkuse õigustunne usurpeerib endale üha enam kohtuniku positsiooni. On kahtlane, et maadevahetajate tulevik oleks olnud oluliselt teistsugune, kui nad olekski kohtus õigeks mõistetud. Sellises olukorras on poliitiku lips läbi, pigem varem kui hiljem.

Teine strateegia on pseudo-wittgensteinlik sõnamängude mängimine. Nii võib süüdistuse alla sattunud ministri puhul kujutada poliitilise aktiivsuse piiramist ja keskendumist tööle oma valitsusalas "teatud mõttes tagasiastumisena." Loomulikult devalveerib see vaikimisi tagasiastumise mõistet ja mõtet (rääkimata ministritööst). Aga poliitikute klassi jaoks otseselt kahjulik on see, mida nii öeldakse suhtumise kohta ajaloo kaarde. Hallid toonid võivad aegajalt päästa poliitiku, aga määrivad poliitikute klassi saatuse.

Lahendus, vähemalt lühemas plaanis, peitub ilmselt vanas klassikas. Poliitikute klass peab püüdma end reformida Prantsuse ja USA 18. sajandi printsiipidega. Amet ei ole privileeg, vaid võimalus poliitiku jaoks anda endast ühiskonnale parim. Mida sagedamini privileegi valdajad vahetuvad, seda parem nii ametile, poliitikuile kui ka ühiskonnale. Mida avalikumad on avalikud asjad (ehk res publica), seda parem kõigile. Parteid on taandumas ajaloo taaskäitlusmehhanismidesse, võibolla on aeg sama teha elukutseliste poliitikute klassil.