Enn Säde: kas Maali saab digi-riigi kohtusse anda?

Enn Säde Foto: SCANPIX

Eelmisel nädalal olin külas ammusel tuttaval, hüüame teda siinkohal tädi Maaliks. Valusaid saatuselööke vapralt talunud üksik vanatädi Haanjamaa mägede ja orgude vahel on paanikas. Digiboksitont on ta hüsteeriasse ajanud ja mina, kellelt ta abi loodab, olen mahakäinud insenerina sama abitu kui tema. Kuulan ta nuttu, püüan lohutada ja mõtlen – kuidas siis nii, Jüri Pihel ja Levira ja kõik tähtsad itipoisid?  Kas seltskonnal, kes viib lippude lehvides Eesti televisiooni digiajastusse, ei olnud aega mõelda inimesekeskselt? Mitte digibokslikult. Kas keegi küsis tädi Maalilt tema soovi kohta digit saada? Vanainimeselt metsatalus, kellele TV on ainus aken maailma, keda hoopiski ei huvita interaktiivsus ja muud moetrendid?

Sant õhtupoolik on. Mingi kummalise ühiskondliku kokkuleppe järgi on avalik-õiguslikud televisioonikanalid ju kõigile tasuta. Tohin ma käsitleda olukorda, kus Maali-tädil see võimalus jõuvõtetega ära võeti, kui Eesti riigi räiget inimõiguste rikkumist? Miks ei tehtud üksikasjalikku «inventuuri»  – leviaugud, digibokside tehnilised hälbed, aga ennekõike elanikkonna maksevõimalused... Helge tulevik ei tõota head: Soome 2007. aasta digilevile üleminek näitas, et 30 protsenti digiboksidest läks varsti nässu! Jumalavallatu on asjameeste ebalev jutt, et neil puudub täpne teave, kui paljud televiisorid on pimedad nii- või naasugustel põhjustel. Ausõna, mul pole plaaniski parastada, aga seda ämbrikolinat kuulen õige mitmes kord. Piinlik oli lugeda digiretseptide läbikukkumise järel, et itipoisid olid mõnesaja retseptiga proove teinud ja 400 000 retsepti oli neile uudiseks.

Kui enne sõda hakkas ringhääling kavandama uut saatemasti, sõitis tehnikajuht Olbrei terve Eesti läbi ja testis levi lokaalset taset. Alles selle järel valiti koht ja ehitati Türile legendaarne mast. Mõne möödaläinud digipäevaga on kuulda sadadest vastuvõtuaukudest või häiretest – digi on pirtsakas plika. Ons tõesti nii, et prantsuse TDF firma tegi eestlastest digisaadete katsejänesed? Aga 51 protsenti Levirast kuulub ju Eesti riigile!

Hommikul sõidan koos Maali-tädiga Võrru, leian äri, kus uurime võimalikku tehniku väljakutset, ka uut antenni. Kalkulatsioon lööb tummaks:  «Nii kaks kuni kolm tuhat krooni». Kolmveerand pensioni?! Püüan teenindajalt pärida, kas tehnik oskab vanainimest nii juhendada, et ta kõigest aru saaks. Jutt jääb õhku, sest paanikalainel on poetäis lõunaeestlasi. Maali on umbusklik: «Miks seda vaja on, mu televiisor ju näitas täitsa hästi. Äkki on see osav äriprojekt? Mis saab, kui midagi nässu läheb? Ma ei jõua ju maksta tehniku väljakutseid...»

Kas tohin lõpuks fantaseerida ja appi kutsuda õiguskantsleri? Kui kaugele ulatub isikuvabadus? Kui üks firma lõikab sadadel tuhandetel Eesti riigi alamatel ära avalik-õiguslikud kanalid, siis kas tädi Maalil oleks põhjust  riik kohtusse anda, sest tema eest pole riik hoolt kandnud? Pealegi olnuks meil aega digile üle minna kuni 2012. aastani.