/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2010/07/05/397963t1haff3.jpg)
Riik peab võtma suurema kontrolli parteide reklaamikulutuste üle
Juhtkiri: rahahädas erakonnad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erakondade eelmise majandusaasta tulude-kulude suhet vaadates on pilt üsna kurb. Miinuseta ei pääsenud ükski parlamendierakond. Suurim miinus on Keskerakonnal – 9 miljonit krooni –, väikseim Rahvaliidul – veidi alla miljoni. Sinna vahele jäävad Reformierakond 8 miljoniga, IRL 5,7 miljoniga, rohelised 3,7 miljoniga ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond 2,3 miljoniga.
Ehkki arvesse on võetud vaid eelmise aasta rahaliikumisi ja mitte võimalikke reserve, on ometi selge, et läinud aastal toimunud kahed valimised on erakondadele tugeva majandusliku löögi andnud. Arvestades, et juba märtsis on tulemas uued, parlamendivalimised, mille eel algab reklaamimaraton ilmselt uue hooga, peaks riik niigi rahalistes raskustes olevate erakondade reklaamikulutused suurema kontrolli alla võtma.
Kuigi enamik erakondi väidab, et selle aasta esimese poolaastaga on eelmisest aastast jäänud võlad suures osas makstud, ei ole riigikogu valimisteks erakondadel jäänud enam mingit reservi. Seega tähendab see uusi võlgasid, uusi intresse. Ja suur osa sellest tuleb riigieelarvest, teisisõnu sinu ja minu rahakotist.
Reklaamikampaaniatele kulutatud (ja märtsivalimistele kulutatava) raha suurusjärk on seda hirmutavam, kui arvestada, et see on kulutatud ajal, mil keskmine eestlane oli sunnitud püksirihma pingutama, et ots otsaga kokku tulla; ajal, mil töö kaotasid kümned tuhanded inimesed.
Kuid see, ehkki inimlikult kõige mõistetavam põhjus erakondade rahaasjade kontrollimiseks pole ainus. Kui erakonnad on miljonitega miinustes ja vajadus kukrut täita tuleval aastal aset leidvate valimiste tõttu järjest valusamalt peale surub, on käsi kerge sirutuma erasektori rahakoti suunas.
Arvestades, et ka erasektoris on praegu raskemad ajad ja raha ei anta välja enam nii kergekäeliselt, vaid peamiselt sinna, kust nähakse ettevõttele kasu tõusmas, võib karta, et tugevamaks muutub ka ettevõtete surve erakondadele, kellel on voli vähemal või suuremal määral seaduste kulgu määrata.
On väga kahetsusväärne, et erakonnad, kellele on usaldatud riigi juhtimine, ei ole näidanud üles oskust rahaga mõistlikult ringi käia. Veel kahetsusväärsem oleks aga see, kui mõõdutundetul raiskamisel valimisreklaamile lastaks samamoodi jätkuda. Kui erakonnad ise omavahel valimiskulude mõistliku piiramise suhtes kokkuleppele ei jõua, tuleb kontroll rahaasjade üle riigil enda kätte võtta.
Tõsi, selline kontrollimine on mõnevõrra piinlik, justnagu olukord, kus nädala taskuraha mõtlematult ühe päevaga hakkama pannud koolipoisi rahakasutust peab edaspidi jälgima lapsevanem. Kuid nagu tegu, nõnda tagajärg.