Margit Sutrop.

FOTO: PP

Kahe teaduskonna kaotamise plaan on viinud TÜ juhtimiskriisi. Kuidas ülikool sellisesse olukorda jõudis, seletab TÜ põhikirja komisjoni liige Margit Sutrop.

Tartu Ülikooli struktuurireformi olulised kuupäevad.

FOTO: Pm

likooli kõrgeim akadeemiline otsustuskogu – senat –  võttis 30. mail 17 häälega 20st vastu ülikooli uue põhikirja. Nüüd otsustas ülikooli nõukogu panna sellele otsusele veto, kuigi kiitis heaks ülikooli uue juhtimisskeemi ja nelja akadeemilise üksuse moodustamise. Tegemist on selge juhtimiskriisiga, kus ministri määratud liikmetega ülikooli nõukogu hääletab vastu ülikooli akadeemilisele otsustuskogule – senatile, ülikooli rektorile ja omaenda esimehele. Hoolimata algavast suvepuhkusest peab senat 30 päeva jooksul uue põhikirja mingil kujul ikkagi vastu võtma. Teist korda nõukogu senati otsust enam vetostada ei saa.

Püüan põhikirja komisjoni liikmena selgitada, kuidas ülikool sellisesse olukorda jõudis. Ma ei mõtle vaid oma teaduskonnale ja valdkonnale, vaid valutan südant, kuidas eri otsustuskogud jõuaksid sellise lahenduseni, mis ülikooli tõesti edasi viiks. Tartu Ülikooli uue põhikirja koostamine meenutab mulle koolipoisi rehkendust, kus tuleb välja mõelda, kuidas viia paadiga üle jõe hunt, kits ja kapsapea nii, et kedagi nahka ei panda ja korraga saab paadis olla vaid kaks üleveetavat.

Kuidas kõik algas? Praeguses ülikoolis on väga erineva suuruse ja toimimispõhimõttega akadeemilised üksused. Mitte kõik neist pole väheneva tudengikandidaatide arvu ning kõrghariduse ja teaduse kroonilise alafinantseerimise tingimustes akadeemiliselt ja finantsiliselt jätkusuutlikud. Vähem edukad kipuvad elama edukate kulul. Nii on kõigi tublide huvides, et juhtidel oleksid hoovad, millega motiveerida inimesi ja üksusi arengule.

Ülikooli juhtimis- ja struktuurireformi on üritanud läbi viia juba kolm rektorit. Seekordne põhikirja komisjon alustas tööd 2012. aasta sügisel ja pidas kokku 27 koosolekut. Lähtetingimuseks oli, et 2012. aastal jõustunud Tartu Ülikooli seadust ei hakata ümber tegema. Seadus ütleb, et ülikooli juhtimine on jagatud senati ja nõukogu vahel. Senat vastutab ülikooli akadeemiliste küsimuste, nõukogu aga ülikooli strateegilise juhtimise eest. Ülikooli uus põhikiri pidi viima terve ülikooli juhtimise seadusega ette antud raamidesse.

Peamiseks väljakutseks oli tagada «efektiivne juhtimine», mis tähendab vajadust kindlustada mõistlikud otsused olukorras, kus ministeerium on jätnud strateegiliste valikute tegemise ülikoolidele endile, ülikoolide rahastamine sõltub tulemuslikkusest, aga tulemuslikkuse mõõdikuid alles töötatakse välja või muutuvad need pidevalt ning erasektori raha vool kõrgharidusse on peaaegu keelatud.

Seejuures on ülikooli juhtimine usaldatud ühiskonna esindajatele, kellest mitmed elavad ja töötavad välismaal ning kuigi saavad Tartu Ülikoolilt iga kuu kolmandiku kuni poole ülikooli keskmisest palgast, käivad heal juhul koos vaid seitse korda aastas ega hooma ülikooli seesmist toimimist ja arenguloogikat.

Ülikooli nõukogu ja senat otsustasid, et struktuurireform tuleb viia läbi nii, et juhtimistasandeid juurde ei tehta. Nii sündiski põhikirja projekt, milles nähti ette, et ülikooli neli valdkonda – humaniora, socialia, medicina ning realia et naturalia – muutuvad koordinatsioonitasandist otsustustasandiks. Teaduskonnad senises tähenduses kaovad ja valdkonnad muutuvad teaduskondadeks, mille eestikeelseteks nimedeks on filosoofia-, sotsiaal-, arsti- ja loodusteaduskond. Järgmisele juhtimistasandile jäävad instituudid ja kolledžid, kusjuures instituutide tähtsus suureneb – nad saavad ka oma põhikirja.

16. juuni istungil otsustas nõukogu, et toetab põhikirjaga sätestatud ülikooli juhtimis- ja struktuurireformi, sh kahetasandilise juhtimisstruktuuri kehtestamist ja nelja keskse akadeemilise üksuse moodustamist. Samas palus ülikooli nõukogu senatil kaaluda «seniste teaduskondade identiteedi toetamiseks võimalust viia põhikirja sisse akadeemiliste üksuste nimetusi puudutavad muudatused».

Vastavalt nõukogu soovitustele arutas senat 20. juunil kolme võimalikku varianti nimeküsimuse lahendamiseks. Ükski nõukogu soovitatud muudatus ei saanud vajalikku hulka poolthääli. Miks? Sest ülesannet, mille nõukogu senatile andis, oli võimatu lahendada. Ei ole võimalik korraga viia ülikoolis sisse kahetasandilist juhtimisstruktuuri, luua nelja akadeemilist üksust ja säilitada kõikide teaduskondade nimed.

Mille üle tegelikult vaieldakse? Lahkarvamused ei puuduta vaid seda, mis nime loodavad neli keskset akadeemilist üksust kandma hakkavad. Kõik algab sellest, mida me mõistame «teaduskonna» all ja kellele tahame anda otsustuspädevuse.

Praegu on ülikoolis mitut tüüpi teaduskondi. On ühe eriala teaduskonnad: usu-,

õigus-, majandus-, matemaatika-informaatika, arsti- ja kehakultuuriteaduskond. Ja mitme eriala teaduskonnad, nagu filosoofia-, sotsiaal- ja haridus- ning loodus- ja tehnoloogiateaduskond, kus koos väga palju erinevaid erialasid. Kui nõukogu andis senatile ülesande toetada seniste teaduskondade identiteeti, siis kelle identiteeti ta silmas pidas? Kas ühe eriala teaduskondade oma või mitme eriala teaduskondade oma? Ilmselt mõtles ta vaid sellele, kuidas juristide muret ühe eriala teaduskonna kadumisel leevendada. Aga struktuurireform puudutab ju kõiki teaduskondi!

Põhikirja projekt, mille senat 30. mail vastu võttis ja millele nõukogu veto pani, näeb ette nelja suure, mitme eriala teaduskonna moodustamist. Kuigi nelja loodava teaduskonna nimed kattuvad praegu olemasolevatega, ei tähenda struktuurireform seda, et neli senist teaduskonda jääks alles ja ülejäänud viis liidetaks allesjäänutega. Pigem tuleks seda mõista nii, et kõik üheksa teaduskonda lõpetavad oma tegevuse senisel kujul ja moodustatakse neli uut nn superteaduskonda. Nelja «superteaduskonna» nõukogu pädevusse antakse nt eelarve jaotamine teaduskonda kuuluvate struktuuriüksuste vahel.

Pean seda oluliseks edasiminekuks, sest seni oli ülikooli nõukogu pädevuses jagada ülikoolile eraldatud tegevustoetus teaduskondade ja kolledžite vahel. Nõukogu teeb seda, huvitumata sellest, mida ja kuidas õpetatakse või mis on õppekava tegelik maksumus. Kui tuua eelarve jagamine ja vastuvõetavate üliõpilaste arvu määramine erialadele lähemale, nende otsustusõigus suureneks.

«Superteaduskonna» nõukogu pädevusse antaks ka õppekavade avamise ja sulgemise algatamine, kuigi lõpliku otsuse teeb endiselt senat. Mitme eriala teaduskondades on see kogu aeg nii olnud ja mingit katastroofi pole juhtunud. Loodetav kasutegur on siin selles, et kui «superteaduskonnal» on ühine rahakott, siis hakatakse rohkem vaatama, kuidas õppekavasid nii üles ehitada, et vältida dubleerimist ning piiratud ressurssidega võimalikult paremat haridust anda.

Ajalooliste nimede taga võib olla uus sisu. Illustreerin olukorda oma valdkonna, humaniora näitel. Filosoofiateaduskonnal ei oleks midagi selle vastu, kui oleksime ühes suures teaduskonnas koos usuteadlastega, kes praegu on eraldi teaduskonnas. Humanitaarharidus mahuks kenasti ära ühe katuse alla. Mitmed uued algatused, millega filosoofiateaduskond on viimasel aastal välja tulnud, nagu maailma keelte ja kultuuride kolledži või erialasid ühendavate magistrikoolide loomine, pakuksid ka usuteadlastele häid võimalusi võidelda väheneva üliõpilaste arvu või eelarveraskustega. Koostööd saaks teha nii keeleõppes kui ka näiteks orientalistika kõrvaleriala või mitme aine õpetaja õppekavade arendamisel.

Samas saan väga hästi aru usuteaduskonna soovist säilitada oma senine positsioon – omada samal tasemel otsustusõigust mitme eriala teaduskondadega. Ent võrdleme korraks arve.

Ülikooli kõige väiksem teaduskond – usuteaduskond – peab bakalaureuse- ja magistriaktust koos, sest 29 inimesele diplomi andmiseks pole mõtet korraldada kahte aktust. Samasse valdkonda kuuluva filosoofiateaduskonna magistriaktusel anti sel aastal 167 diplomit ja bakalaureusekraadi andmiseks peeti koguni mitu aktust, sest 250 lõpetajat ei mahu koos vanematega saali ära.

Usuteaduskonnas on 25 töötajat, filosoofiateaduskonnas 403! Mõlemad on ajaloolised teaduskonnad, loodud 1632. aastal. Samas on toimunud hulk sisulisi muutusi. Filosoofiateaduskonnas õpetati omal ajal ka loodusteadusi, mis praeguseks moodustavad töötajate arvult ja eelarvelt ülikooli kõige suurema, 1100 töötajaga loodus- ja tehnoloogiateaduskonna. Filosoofiast on kasvanud välja ka psühholoogia, mis praegu asub sotsiaal- ja haridusteaduskonnas. Seega on meil filosoofiateaduskonna järjepidevus säilinud küll nime kaudu, ent sisu  sildi taga on suuresti uus.

Praegu on filosoofiateaduskonnas sõbralikus suures peres koos ajaloolased, arheoloogid, eesti keele ja kirjandusteadlased, anglistid, germanistid, romanistid, slavistid, skandinavistid, klassikalised filoloogid, filosoofid, semiootikud, etnoloogid, folkloristid, teatriteadlased ja kujutava kunsti viljelejad. Filosoofiateaduskonnas ei ole eriala ja teaduskonna identiteet omavahel seotud. Üks fennougristika dotsent ütles struktuurireformi arutelul toredasti: «Ma olen töötanud ajaloo-keeleteaduskonnas, filoloogia- ja filosoofiateaduskonnas. Mis vahet seal on? Iga kord, kui võtan vastu töötelefoni, ütlen, et «Siin fennougri», kuna minu jaoks on oluline eriala identiteet.»

See ei pruugi olla nii lihtne selliste suurte, professionaalsele väljaõppele orienteeritud erialade nagu juura või meditsiini puhul. Eks sellepärast olegi paljudes maailma ülikoolides eraldi koolid (School of Law, School of Medicine). Seetõttu võib olla õigustatud jätta juura ja meditsiin eraldi teaduskondadeks. Samas ei pea teaduskond olema tingimata kõrgeim otsustustasand.

Kuidas jõuda lahenduseni? Küsiksin, kas meil on midagi õppida sellest kitse, hundi ja kapsapea ülesandest. Äkki seda, et keerulise ülesande lahendust ei saa kätte ühe tehtega. Ka ülikooli struktuurireformi puhul on ilmselt vaja teha rohkem kui üks samm. Kõigepealt tuleks leppida kokku, kas igal erialal peab olema oma teaduskond. Kui jah, siis tuleb suuremad teaduskonnad lõhkuda väiksemateks. See aga hävitaks praeguse filosoofia- ja loodus-tehnoloogiateaduskonna. Kui ei, siis tuleb vaadata, millised erialad saavad rahulikult ja üksteist toetavalt koos eksisteerida, ning olla nimede kasutuses paindlik.

Üks võimalik kompromiss oleks selline. Võiks lasta ülikooli neljal valdkonnal otsustada, kas nende kõrgemat juhtimistasandit nimetatakse valdkonnaks või teaduskonnaks. Kui kõrgem tasand on valdkond, siis teisel tasandil võivad olla teaduskonnad ja kolledžid, aga edasi ei tule enam ühtki otsustustasandit. Kui kõrgem tasand on teaduskond, siis võivad teisel tasandil olla ka instituudid. See variant kaotab ülikooli struktuurist teaduskonnad kui pahanduse tekitajad üldse ära, kuigi pärisnimedes sõna «teaduskond» ikkagi kasutatakse.

Juriidilises mõttes oleksid ülikooli struktuuris vaid valdkonnad ja instituudid. Esimese tasandi struktuuriüksused on valdkonnad: humaniora, socialia, medicina ning realia et naturalia valdkond, mille nimes võib olla «teaduskond» või «valdkond». Näiteks humaniora valdkonna nimi võiks olla filosoofiateaduskond; socialia valdkonna nimi sotsiaalvaldkond; medicina valdkonna nimi arstiteaduskond ning realia et naturalia valdkonna nimi loodusteaduskond. Kõiki valdkondi juhivad dekaanid.

Teise tasandi üksuste hulka kuuluvad instituudid ja kolledžid, aga socialia valdkonna instituutide nimes võib kasutada sõna «teaduskond». Nii jääks alles majandus-, sotsiaal-haridus- ja õigusteaduskond. Samas ei peaks aga arsti-, filosoofia- ja loodus-tehnoloogiateaduskonda ära kaotama, mis juhtuks juhul, kui ka humaniora, medicina ja realia et naturalia valdkondi nimetada valdkondadeks, mitte teaduskondadeks. See tundub olevat ainus võimalik lahendus, mis võimaldaks minna üle kahetasandilisele juhtimisstruktuurile ja säilitada enamiku erialade identiteedi ja ajaloolised nimed.

Lõpetuseks ei saa jätta märkimata, et ilmselt alustati põhikirja koostamise protsessi valest otsast. Oli viga anda põhikirja komisjonile ülesanne valmistada põhikirja kavandi raames ette ka juhtimis- kui struktuurireform.

Põhikirja koostamise juurde oleks pidanud asuma alles siis, kui juhtimis- ja struktuurireformi läbiviimises on kokku lepitud. Võimalik, et see oleks eeldanud, et mängitakse kogu kaardipakiga, st et arutleda oleks saanud ka selle üle, kas Tartu Ülikooli seadusega paika pandud ülikooli juhtimisskeem ikka toetab ülikooli arengut.

Margit Sutrop on TÜ filosoofiateaduskonna dekaan, humaniora valdkonnanõukogu esimees.