Peeter Raudsik: kes ei tahaks rahu?

Peeter Raudsik Foto: Erakogu

«Kiiev peab alustama läbirääkimisi Ida-Ukraina separatistidega,» on olnud Moskva sõnum aprillist alates. Seni oli Kiievi vastus lühike: «Ukraina ei pea läbirääkimisi terroristidega!» Seda mõtet kordas Ukraina peaminister Arseni Jatsenjuk nädalast nädalasse ja sellele jäi truuks ka juunis ametisse astunud president Petro Porošenko. Raudkindlalt püsinud põhimõte on praegu kadumas.

Kahel järjestikusel reedel on suletud uste taga kohtunud Venemaa toetatud separatistid ja Ukraina võimu esindajad. Läbirääkimisi vahendavad Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) diplomaadid. Ida-Ukraina separatistidest on Kiievi jaoks saanud partner rahukõnelustes.

Lahenduste otsimise taustal kuulutas president Porošenko välja ka ühepoolse nädalase relvarahu, mida pikendas hiljem kolme päeva võrra. Niinimetatud Donetski Rahvavabariigi peaminister, moskvalane Aleksandr Borodai näitas omalt poolt üles vastutulelikkust: nädalavahetusel vabastati kaks vangistuses olnud OSCE vaatlejate rühma. Samuti nõustusid separatistid väljapakutud relvarahuga, mida on küll korduvalt rikutud. Vägivald on Donetskis ja Luganskis siiski vähenenud.

Pingelise olukorra maharahustamine on olnud Euroopa Liidu ja USA peamine eesmärk. Esimesed sammud rahuni jõudmiseks näivad olevat nüüd tehtud. Venemaa president Vladimir Putin omakorda kutsus üles pikendama praegust relvarahu veelgi, rõhutades vajadust lisatingimusteta Kiievi ja separatistide vahelise dialoogi järele. Ja lõppude lõpuks, kellele ei meeldiks rahu?

Pikas perspektiivis pole praegune rahu ja dialoog Kiievile siiski kasulik. Näiline vaherahu on selgelt Venemaa toetatud separatistide võit, mis näitab nende toetajatele, et rünnakud on vilja kandnud – hävitamise asemel on tuldud läbirääkimiste laua taha.

Porošenko 15-punktilise rahuplaani olulisim osa on separatistide ebaseaduslike relvastatud rühmituste laiali minemine ja hõivatud hoonete tagasi andmine. Neid tingimusi pole separatistid Borodai või Pušilini (nn Donetski Rahvavabariigi president) isikus valmis täitma. Relvarahuga, mida nemad tohivad pidevalt rikkuda, on nad valmis siiski jätkama.

Ajal, mil Ukraina armee tegevus on peatunud, pesevad separatistid oma vormidelt maha Ukraina sõdurite vere ja asuvad rajama oma rahvavabariigi toimimiseks vajalikke institutsioone. Lääne meedia unustab «rahvavabariigi» ümbert peagi jutumärgid ja tasapisi kerkib ümber verinoore riigihakatise kaitsekraav.

Praegune relvarahu teenib kõigi huve peale Ukraina omade. Vaid näiliselt on lääs suutnud sanktsioonide ja terava sõnaga panna vaikima relvad ning andnud Venemaale õppetunni. Mida kauem Kiiev ootab, seda raskem on neil jätkata terroritõrjeoperatsiooniga.