/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2014/06/30/3156729t1h5486.jpg)
Ka kõrgeimal tasemel korruptsiooni saab tulemuslikult uurida
Juhtkiri: korruptant ei pääse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ohus on pärast peaaegu viis aastat kestnud tööd viimaks maadevahetuse protsessiga finišisse jõudnud. Enam-vähem aastaste vahedega oleme saanud kolm otsust, eile esitas oma seisukoha riigikohus – see otsus on teadupärast lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Hiigelmahukas, tavainimesele hoomamatult suureks paisunud kohtuasi oli proovikivi ka riigikohtule – tulemuseks rekordiliselt pikk, enam kui 200-leheküljeline lahend.
Kohus ei tee otsuseid iseendale, juristidele ega eliidile ükskõik millises tähenduses. Otsustatakse Eesti Vabariigi nimel demokraatliku ühiskonna huvides. Seega on igati paslik küsida, kuidas peaks avalikkus kõnealuse otsuse vastu võtma. Kahe endise ministri (Villu Reiljan, Ester Tuiksoo), endise tippametniku (Kalev Kangur) ja nimekate ettevõtjate kohtuasi pälvib ja peabki pälvima suurt avalikku tähelepanu.
Riigikohus jättis ringkonnakohtu mõistetud karistused muutmata, vaid Einar Vettuse suhtes lõpetati kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu, Ester Tuiksoo karistust kergendati. Siiski muutis riigikohus paragrahve, mille alusel kohtualused süüdi mõisteti. Altkäemaksu andmise ja võtmise asemel räägib lõplik kohtuotsus pistise andmisest ja võtmisest.
Kui esimese astme otsust tabas avalikkuse kriitika ses mõttes, et kogu kohtuasja sisuline külg ju selles ei kajastunudki, siis teise astme puhul tekkis avalikkusel õigustatud küsimus, kuidas saavad kohtuotsused siiski olla erinevad nagu öö ja päev.
Meenutame. Aastal 2012 mõistis Harju maakohus kõik kohtualused õigeks. Uurimisorganid said sõna otseses mõttes sauna: süüdistatavaid oli kohtu hinnangul pika aja jooksul jälitatud ebaseaduslikult ning valedel alustel, mis tähendab, et tõendusmaterjal polnud kasutuskõlblik. Aasta hiljem lükkas ringkonnakohus palli teise väravasse. Teise astme kohus leidis nimelt, et varjatud pealtkuulamisega tõendeid koguda on lubatav, ning mõistis kohtualused tõendusmaterjali alusel süüdi.
Kindlasti vajavad kohtuotsuse alusel tehtavad järeldused veel põhjalikku diskussiooni ning võimalik on ka teema tõstatumine Euroopa Kohtus. Kuid esimese hooga võime siiski öelda, et riigikohtu otsus on põhimõtteliselt, oma olemuses avalikkusele arusaadav. Jäänuks sisuline otsus mingite JOKK-skeemide taha, võinuks avalik õiglustunne olla tugevasti häiritud ja õiguskaitseorganite maine põhjalikult määritud.
Praegune otsus kinnitab meile, et kõige kõrgemal tasemel korruptsiooni mitte ainult ei pea uurima, vaid ka saab uurida ja tulemuseni jõuda. Väikesed sulid võllas, suured tõllas – seda vanasõna meenutati pärast esimese astme otsust korduvalt. Praktika kinnitab, et nii see siiski olema ei pea.