Keit Pentus-Rosimannus: minu «süü» - olen oma isa tütar

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Detsembris 2012 esitasid Autorollo võlausaldajad Harju maakohtule 600 000-eurose hagi, mis puudutas ka keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannust ja tema abikaasat Rain Rosimannust. Eelmisel nädalal otsustas Harju maakohus, et hagi rahuldatakse osaliselt Rain Rosimannuse vastu, keskkonnaministril looga seost ei leitud. Kõigi osaliste jaoks keerulised poolteist aastat võtab arvamusloos kokku Keit Pentus-Rosimannus (RE).

Olen olnud massiivse meediarünnaku all kaks aastat sama hästi kui kaitsetu, sest pooleliolev vaidlus on seadnud raamid ja mu advokaadi soovitus oli selgelt hoiduda üksnes meediakärast huvitatud vastaspoolele väljamõeldiste suureks puhumiseks uut ainest andmast. Ka oleks olnud kohtu suhtes lugupidamatu jagada vaidluse sisu kohta kommentaare ajalehes, mitte seal, kus tegelik vaidlus käib.

Tõsi, ega mul suurt midagi lisada olnukski. Sest kogu loo võib kokku võtta ühe lausega: ma olen oma isa tütar ja see on olnud selles loos kogu minu «süü». Olen algusest peale nimetanud kogu seda ristikäiku õige nimega ja kirjeldanud meie perele õnnetuid aegu ilustamata, nii nagu need päriselus olid.

Ma ei ole kunagi osalenud isa firma juhtimises ega langetanud tema firmas mitte ühtegi sisulist ega vormilist otsust. Olen teda episoodiliselt aidanud inimlikes asjatoimetustes ja vaid siis, kui ta on seda abi mult palunud. Mul pole mitte kunagi olnud soovi, aega ega motivatsiooni iseseisvalt tegeleda mulle täiesti tundmatu ärivaldkonnaga.

Olen nelja aasta taguseid sündmusi uuesti ja uuesti läbi mõelnud ja jõudnud alati samale järeldusele: kui isa paluks mul sellises olukorras uuesti end aidata ja ma saaksin seda teha, teeksin seda täna täpselt samamoodi. Peres aidatakse üksteist. Ma tunneksin endal moraalset süüd, kui ma poleks oma isa talle raskel ajal aidanud.

Kas ma olen seetõttu kursis kõikide üksikasjadega, mis mu isa kunagist firmat puudutavad? Ei ole. Ma ei tea, kuidas ülejäänud peredes on ja kas näiteks pangajuhtide, ajalehtede või leivaäri omanike lapsed oskavad anda selgitusi oma vanemate ettevõtmiste detailide kohta. Mina ei oska. Kas ma peaksin oskama? Arvan, et mitte. Sest mina olen mina. Oma valikute, otsuste ja tegemistega. Ma ei ole keegi teine.

Olen käinud oma peas uuesti ja uuesti läbi poolteist aastat tagasi alanud ajakirjandusliku nõiajahi ja mõelnud, kas ja mida ma oleksin pidanud teisiti tegema, et kohati kiiva kiskunud avalik kajastus oleks olnud õiglasem. Lubage mulle veidi pikem tagasivaade sel teemal.

Kui poolteist aastat tagasi, mõni minut enne seda, kui astusin Lennusadama lavale kõnet pidama, tuli minu juurde Äripäeva ajakirjanik ja küsis, kas ma tean, et minu vastu esitatakse seoses Autorollo pankrotiga hagi 600 000-eurose nõudega, siis mõtlesin esimese asjana, et olen «Varjatud kaamera» saates. Või et see on mingi eriti veider ajakirjanduslik trikk kontrollimaks poliitiku reaktsiooni mõnele eriti jaburale väitele.

Muidugi ma teadsin, mis asi on Autorollo. Olin mõni aasta varem olnud tunnistajaks kõige valusamale perekondlikule tragöödiale, mis kogu selle firma nässuminekuga kaasnes. Olin näinud, kuidas ühe ettevõtte nurjumine murrab inimese. Olin loendamatu arv öid vaikselt endamisi palunud, et mu varem energiline ja rõõmsatujuline isa tuleks sellest ebaõnnestunud ettevõtmisega kaasnenud vaimsest august välja ja leiaks ennast uuesti.

Teadsin, et isa oli palganud appi seesuguste hädade lahendamise kogemustega advokaadi, kellele ta oli usaldanud ettevõtte päästmise. Et isa müüs lõpuks majanduskriisiga võitlemast loobudes rohkem kui kümneaastase ajalooga firma, mida pidas oma elutööks ja mida oli lootnud pärandada oma poegadele. Ja see oli ka suures plaanis kõik, mis mul selle ettevõttega seostus.

Siis, ühel 2012. aasta novembrikuu päeval, seisis mu ees ajakirjanik, kes väitis, et  minu vastu esitatakse hagi, nõudes minult sellesama firma pankrotiga seoses 600 000 eurot.

Tunnistan, et see, mis järgnenud nädalatel toimus, oli mu jaoks paras šokk. Ajakirjaniku viidatud hagi ennast ei esitatud veel mitu kuud.

Nagu tagantjärele kuulnud olen, oli see kehva kirjandusliku väärtusega kirjutis edastatud pea kõikide lehtede toimetustesse. Veider juhtum seostub sest ajast näiteks ühe praeguseks eksajakirjanikuga, kes kogemata kirjutas e-kirja saaja reale vale nime ja saatis niimoodi telefoniga ülespildistatud hagiavaldusest lehekülje mu abikaasa tuttavale.

Sellestsamast kirjutisest üksikuid mahlakamaid juppe välja nokkides saadeti mulle kontekstita küsimusi. Kaitsku ma ennast! Lükaku ümber! Või võtku omaks. Aga mida? Kuidas? Mul polnud aimugi, mida täpselt mulle üldse süüks panna üritatakse. Ma isegi ei teadnud pikka aega seda, kes võib millegi sellisega tegeleda. Ja miks?

Samal ajal hakkasid minuni jõudma igasugused «vahemehed», kes pakkusid «kompromissi» vahendamist. Et kui ma olen valmis maksma nendele, kes mult hagi kaudu raha nõuda plaanivad, jääb hagi esitamata, minu maine kahjustamata ja meediasurve võetakse maha. Umbes sel ajal selgus ka, et üks nõudjatest oli keegi, kes ennast vist ise nimetas professionaalseks võlakütiks. Keegi, kellele ka mu isa polnud sentigi võlgu jäänud, vaid kes oli väikese raha eest ostnud võlanõude, mida nüüd nii räpaseks kampaaniaks kui ka suure raha nõudmiseks ära kasutada lootis.

Teine nõudjapaar olid mees ja naine, keda tõenäoliselt kannustas isiklik kibestumine ja solvumine mu isa pankroti tõttu saamata jäänud raha pärast (neile kuulub pärast meie abiellumist tuttavate ringis õhku visatud lause «Ise on pankrotis ja julgeb oma tütart altari ette saata, nagu oleks õige mees!») ning kes lootsid ilmselt lihtsalt võimalikult palju mulle haiget tehes kätte maksta mu isale. Ma vastasin sellistele vahemeestele ilma mingi pikema jututa «ei». Ma ei olnud midagi valesti teinud ega olnud valmis kellelegi sentigi maksma.

Siis hakati minu käest küsima detaile mu isale kuulunud firma tehingute, majandusseisu ja ei-tea-mille-veel kohta. Detaile, mida ma ei teadnud ega saanudki teada. Ma ei ole kunagi seda firmat juhtinud ega soovinud ka tagantjärele firma omaniku või juhi kingadesse astuda. Kuidas selgitada asju, mida te teinud ei ole? Või anda selgitusi millegi kohta, milles teie roll puudub?

E-kirju, kus mina olin lisatud koopiasaaja reale või kus ma haiglas olnud isa palvel edastasin tema küsimusi, üritati näidata tõenditena, mis pidid kinnitama minu seotust mu isa firmaga. Kui mu isa firmaga seotud asju oli arvutiga aetud majas, kus internetiarveid maksan mina, üritati sellest väänata välja väidet, et järelikult olen ka arvuti taga olnud mina. Sama loogiline oleks väita, et kui elektrileping on majaperemehe tehtud, on automaatselt ka stepslisse laadima torgatav suvaline mobiiltelefon sama mehe jagu. Aga kes see jõudis siis enam loogikat taga ajada, eks.

Lehes kuulutati «tõde»: «samas on keskkonnaministri roll Autorollo pankrotis sisuliselt sama oluline». Milline roll? Mulle polnud veel hagi näidatudki, otsus minu rolli kohta oli aga kellegi peas juba sündinud.Roll olevat olnud «oluline». Milles mu tõendatud süü seisnes, et poolteist aastat tagasi võttis ajakirjanik kasutada võimsa relva – ajalehe – ja raius seal sellise väite kivisse?

«Kas te teadsite, et Autorollo majandusseis on kehv?» küsis teine ajakirjanik. Issand jumal, isa käis nende raskuste kulmineerumise ajal ringi nagu uneskõndija, ei jaksanud kodus enam kellegagi suhelda, kordas pidevalt, et «mul ei käi enam jõud üle», ja te küsite mult, kas ma teadsin? Ja kui ma nägin ja aimasin, kas sellest peaks sündima järjekordne uudis pealkirjaga «Minister oli Autorollo raskustest teadlik»? Või «Minister võtab omaks, et teadis Autorollo seisu»? Nägi, kuidas firmat juhtinud isa murdub, järelikult on firma saatuses süüdi?

Selle pooleteise aasta sisse jääb ka mitu korda, kui võtsin vastu mureliku ema telefonikõne: maja ette on parkinud võõras auto, keegi kõlgub suure kotiga aia peal, vahib tuppa. Pätid? Õnneks siiski mitte. Fotograafid olid saanud ülesande otsida üles ministrile kuuluv maja ja seda pildistada.

Mis sest, et see maja on kodu minu vanematele ja vennale, kellest keegi pole avaliku elu tegelane ja kellel on õigus privaatsusele. Aegamööda hakkas ema võtma asja huumoriga. Järgmisel korral lubas aia peale ronima tulevale fotograafile aiakastmisvoolikuga poseerima minna. Mul oleks raske talle seda ette heita.

Mu esindaja suunis oli ühene: ei mingeid vaidluse sisu puudutavaid pikki kommentaare. Oli sedavõrd must valgel selge, et teise poole taktika oluline osa on mõjutada kohut ajakirjanduse kaudu.

Esitada üksikuid tükke niimoodi, et tekiks foon, mis ei jätaks kohtule suurt valikuvõimalust – rahvas nõuab hukkamist! Niimoodi tekkisid uudised, kus faktide kontrollimisega ei viitsinud toimetustes ilmselt keegi tegeleda. Pealkirjad teatasid, et kohus nõuab Autorollo pankroti asjaga seoses ministri konto väljavõtteid (paar lehenumbrit hiljem ilmus väikses kirjas kuskil lehe allnurgas märkus, et kohus pole kunagi midagi sellist nõudnud ega vajalikuks pidanud). Teise lehe esiküljel ilmus üle terve külje massiivne pealkiri «Must raha». Ja minu pilt.

Nüüd, olles poolteist aastat nõiajahis jahitavaks olnud ja kõike seda tagantjärele uuesti ja uuesti oma peas läbi kerinud, on ainus asi, mida oskan endale ette heita, liiga napid kommentaarid.

Algul saatsin pea iga valeväidetest kubisenud loo autorile pika e-kirja, kus seletasin lahti tausta ja palusin ümber lükata tõele mittevastavad väited. Aga ühel hetkel sain aru, et see on tühi töö. Teise poole räpane kampaania oli nende jaoks põnevam. Mina pidin kinni pidama kohtuvaidluse reeglitest ning ei saanud ega soovinudki räpaste reeglite järgi mängida. Praegu mõtlen, et oleksin pidanud selgitama veel rohkem, ja mul on kahju, et ei saanud seda teha. Tõsi, suur osa nendest selgitustest oleksid olnud selgitused selle kohta, kuidas ma üht või teist detaili ei tea ega saagi teada, aga võib-olla oleks see aidanud tekitada veidigi õiglasemat kajastust. Võib-olla.

On veel üks asi, millele olen nende kuude jooksul mõelnud. Et kui Eestis hakkabki olema nii, et kellestki lahtisaamiseks piisab sellest, kui esitada talle tõendamata süüdistus ja korraldada selle toetamiseks üks räige meediakampaania, siis on see ohtlik areng. Kui inimene loobub, on eesmärk saavutatud. Ja võimalus proovida jõudu järgmise kallal. Ma ei tea veel, mis sellisel puhul lahendus on, aga kindlasti ei saa see lahendus olla vaenajatele ja laimajatele järele anda, vaid ikka vastu seista.

Lõpetuseks. Ma ei saa ilmselt kunagi teada, mida täpselt taotlesid need inimesed, kes mind alusetult sellesse vaidlusse tõmbasid. Küllap oli üks nende eesmärke mulle inimlikult võimalikult palju haiget teha ja vaadata, kui kaua üks naisterahvas sellisele survele vastu peab. Ainult et vastupidiselt nende eesmärgile ei ole see protsess mind murdnud või nõrgemaks teinud, vaid palju tugevamaks. Kes teab, mille eest neile lõpuks tänu võlgnen.