Madis-Ulf Regi

FOTO: Erakogu

8. juuni Soome ilmateade hoiatas läheneva lume eest. Tundsin järsku, ja tugevamini kui kunagi varem, et ma tahan Eestist ära! Aga kuhu?

•••

11. juuni Kirjutan neid ridu Ukraina kohal. Kusagil seal all on inimesed, kes samuti tahavad ära – sõja eest. Kusagil seal all peavad olema ka allatulistatud lennukid ja helikopterid. Õnneks olen nähtamatust rindest 11 km kaugusel (kõrgusel).

•••

12. juuni Hommikul Rethymno rannapromenaadil jalutades jõudsin imestada, kui hästi saan ma aru kohalikust keelest, vähemalt üksikutest kuuldud sõnadest. Alles siis taipasin, et see ei olegi kreeka, vaid hoopis vene keel. Jääb mulje, et juba enne venelaste tänavutalvist võiduhüüet «Krõmnaš!» on siin Kreetal kõlanud «Kritnaš!»

Hotelli basseini serval sain jutule sümpaatse farmaatsiaprofessoriga Voroneži ülikoolist. Mainimata sõnagagi Tartu Ülikoolile ikka veel tagastamata vara, küsisin hoopis: «Kas proua hakkab nüüd edaspidi rohkem Krimmis puhkama?» Daami pilgust sain aru, et nii saab küsida ainult fašist.

•••

16. juuni Otsisin väsimatult väliseid märke majanduskriisist, neid leidmata.

Teel Zeusi sünnikoopasse Lassithi platool peatusin raskesti meeldejääva nimega külas. Pöördusin ühe aknal uudistava emanda poole – kas saaks kohvi? Jah, saab küll. Kutsus sisse. Otse oma kööki. Vabandage, teil ei olegi kohvik? Ei, meil oli kohvik, aga siis tuli kriis, ja… Näitab käega. Tõepoolest, majake teisel pool teed on kaunis räämas.

Päevakuumus, kiviseina jahedus, tuline kreeka kohv, külm vesi, küpsised, apelsin, perenaine tasane. Kui see on kriis, siis selles kriisis ma tahaksin elada.

•••

17. juuni Ilma internetita ei teaks üldse, mis kodumaal toimub. BBC World ei ütle Eesti lumesajust sõnagi, Vene Pervõi Kanalist ei maksa rääkidagi. (Ometi on ka see üks seitsmest kanalist, mida hotellitoa telekas näitab.)

Loodan, et kui homme Tallinna jõuan, on seal vahepeal mõistus pähe võetud ja konkureeriva muukeelse telekanali loomise mõttest loobutud. Või on vähemalt see mõttetu diskussioon lõpetatud.

•••

18. juuni Ei, diskussioon käib edasi.

•••

19. juuni Lugesin ühe hingetõmbega läbi sõber Heinzi vahepeal ilmunud Kuku-raamatu ja kõik tuli meelde. Kui palju vaimukusi (Heinzi lemmiksõna) on seal kuuldud ja ise lendu lastud! Kui paljusid intelligentseid naisi on selles keldris aastate jooksul suudeldud! Ja mitte ainult pidudel, vaid ka argiõhtutel! Tõepoolest, eranditult sweet memories, mis ilmselt on vorminud ka Heinzi kordumatu, kergelt barokse stiili.

Ainult seda ma ei mäleta, millal ma ise Kuku kaardi sain. Mäletan ainult, kuidas president Heinz isiklikult nutumüüri hämaruses mu avaldust uuris ja küsis: «Madis-­Ulf, mis kuradi nim­i see on?» Kindlasti ei olnud ma tookord veel mingi arvamusliider. Seitsmekümnendatel ei olnud veel seda sõnagi. Sest ega siis Ülo Vinter või Alo Hoidre või Olev Subbi või Lennart Meri või Valdeko Ratassepp või Boris Mirov või Mihkel Mutt või Leo Lapin või Heinz ise või kes iganes ei olnud mingid arvamusliidrid. Ja opositsioon nad ka ei olnud. Opositsioon, niipalju kui seda Eestis oli, istus kinni, mitte ei istunud Kukus. Klubis olid kõik lihtsalt need, kes nad olid.

Kuigi otsisin hoolega, leidsin raamatust ainult ühe vea (lk 67): Leopold Ennosaar ei olnud Allan Murdmaast mitte kolmkümmend, vaid ainult neliteist aastat vanem. Ja vanu veneaegseid anekdoote on liiga palju. Kõiki niikuinii ära ei jutusta (ainuüksi tüüpsüžeesid on nõukogudevastastel anekdootidel teaduse viimase sõna järgi umbes kuus tuhat). Anekdootide asemel oleks võinud olla rohkem just neid nn vaimukusi. Aga häda selles ongi, et vaimukus tekib konkreetses olukorras, hetkeks, vahetu reaktsioonina eelnenule – kuidas sa neid enam taastad? Mis läinud, see läinud.

•••

20. juuni Nägin oma silmaga, et Costa Rica koondises mängib Yeltsin Tejeda. Sündinud 17.03.1992, kusjuures nime oli valinud pojale ema. Huvitav, kas ka mõni eesti ema on lasknud oma poja ristida sõbraliku naaberriigi presidendi auks? Ükskõik siis, mis motiivil, kas või tänutäheks 1991. aasta jaanuarivisiidi eest. Aga vaevalt. Too Jeltsin Tammekänd või Jeltsin Järvekülg oleks praegu juba üle kahekümne ja oleks vähemalt oma nimega juba kindlasti tähelepanu äratanud.

Kahjuks ei pääsenud seekord Colombia koondisse paremkaitsja Yeltsin Caro. Nii nagu ka sama maa keskväljamängija Stalin Motta. Ning ka Ecuadori keskkaitsja Lenin Poroso ja kesktormaja Lenin de Jesus seekord Brasiilias ei mängi. Kõvade nimede puudumisest hoolimata kipub turniir kujunema rohkem Ladina-Ameerika meistrivõistlusteks kui MMiks.

•••

23. juuni Valgas võidupüha paraad. Mida tulevik ka ei tooks: mitte keegi, kes kuulas T. H. I. kõnet, ei saa enam öelda, et sõda tuli ootamatult.

Õhtul külm udu.

•••

24. juuni Maailm läheb hulluks. Uruguay jalgpallur hammustas Itaalia jalgpallurit natuke õlast. Aga maailm hädaldab, nagu oleks Venemaa hammustanud Ukraina küljest vähemalt poolsaare.

•••

25. juuni Mu noor kogenematu sõber Taavi Rõivas sattus juba enne mu ärasõitu skandaali, millel kogenud politikaanid ei lase enam vaibuda. Nii olen sunnitud kujundama ka oma seisukoha. See, et Tallinna TV saab valitsuse pressikonverentsil räägitavast teistmoodi aru kui teised TVd, ei ole veel põhjus talle ust näidata. Kõik peavadki omamoodi ja jõudumööda aru saama. See on minu kui konservatiivse liberaali seisukoht.

Taavi peaks võtma kõike, mis riigi valitsemist vahetult ei puuduta, huumoriga. Peaksin talle seda esimesel võimalusel ütlema. Kanalit, mis esitleb demokraatliku riigi pealinna kui absoluutse monarhia saarekest, ning mis suudab lisaks toota nii võrratut huumorisaadet nagu «Meedia keskpunkt», ei tohi alati surmtõsiselt võtta. See on minu kui liberaalse konservatiivi seisukoht.

•••

26. juuni Kordan oma üleeilset mõtet: maailm läheb hulluks. Eesti on mingite ähmaste briti-hollandi segakriteeriumide alusel koostatud edetabelis headuselt (!) 34. riik maailmas. Kusjuures eriti suur olevat Eesti panus maailmakultuuri – Eesti kultuur on maailma kuues! Ja teine uudis: juba 86 protsenti vene rahvast toetab Putinit. Kusjuures eriti kõrgelt hindavad vastajad oma presidendi edukat välispoliitikat.

Olen aastaid endale lubanud, et ei tee enam mingitest edetabelitest ja küsitlusest väljagi – need ainult hägustavad mu maailmapilti. Tänasest alates pean sellest lubadusest ka kinni.