Madis Kalvet.

FOTO: Toomas Tatar

Brasiilias toimuval jalgpalli MMil on esimene vaatus läbi saanud – ühed meeskonnad on alustanud koduteed ning teised jätkavad heitlust ihaldatud tiitli eest. Maailma populaarseima pallimänguga ühes rütmis hingava Lõuna-Ameerika jaoks tähendab see, et igapäevaelu jääb sealmail aina enam tagaplaanile.

Finaalturniiri eel räägiti palju brasiillasi vaevavatest sotsiaalsetest probleemidest ning oodati tänavatel suurt protestide lainet. Mäletatavasti tuli mullu maailmajagude karikaturniiri ajal Rio de Janeiros ja teistes suurlinnades tänavale sadu tuhandeid vihaseid inimesi ja sama stsenaariumi kordumist eeldati ka tänavu. Väiksemaid proteste on loomulikult toimunud, kuid kohalikud inimesed on eelkõige keskendunud siiski suurele jalgpallipeole, mis jõudis finaalturniiride ajaloo edukaimasse riiki esmakordselt pärast 1950. aastat.

Brasiilias on tavapärane, et koondise mängupäevadel antakse inimestele töölt vaba päev, et kõik saaksid koos suurele peole algusest lõpuni kaasa elada. Ja sellisel puhul võetaksegi seda kui suurt pidupäeva. Loomulikult ei tähenda see, et brasiillased oleksid riigis toimuvaga ja aset leidnud rahapõletamisega rahul. Kuna kahe aasta pärast toimuvad Rios olümpiamängud, võib eeldada, et protestid on tasapisi suunatud juba sinna. Jalgpall on Brasiilias siiski püha ja selle nimel on rahvas valmis ka suuremateks ohverdusteks. Olümpiaga võib aga lugu olla hoopis teine.

Jalgpalli olulisusest lõunaameeriklaste elus annab kindlasti aimu Brasiilia MMi matšide eel toimuv, kui sealse piirkonna riikide mängijad ja fännid annavad juba hümni lauldes endast kõik ja seda lauldakse emotsionaalselt edasi isegi pärast muusika vaikimist.

Tõelisi staadionilaulupidusid saame näha juba täna, kui algab Lõuna-Ameerika riikide suur «vennatapusõda». Esimestes kaheksandikfinaalides lähevad vastamisi Brasiilia – Tšiili ning Kolumbia – Uruguay ja nende duellide võitjad kohtuvad omakorda veerandfinaalis ehk vähemalt üks Lõuna-Ameerika meeskond püsib kindlasti konkurentsis ka medalimängudeni ehk tänavust finaalturniiri seni saatnud emotsionaalsust saab nautida kuni kulminatsioonini välja.

Lõpuks ka natuke arvudest, mis tõestavad, et raha eest jalgpallis alati edu ei osta ja ka tänapäevases maailmas püsib lootus, et kirg mängu vastu võib olla parem kui põhjatud rahataskud.

Alagrupiturniiri järel alustasid koduteed tänavuse MMi kolm suurima palgaga treenerit. Ülekaalukalt kopsakaima töötasuga oli Venemaa koondise juhendaja Fabio Capello 8,3 miljoni euroga, teisel positsioonil paiknes inglaste Roy Hodgson 4,3 miljoniga ja kolmandal itaallaste Cesare Prandelli 3,2 miljoniga. Oma 155 000 euro suuruse aastateenistusega MMi juhendajatest viimasel kohal paiknev Miguel Herrera viis Mehhiko aga kindlalt alagrupist edasi.