Purõja pini

Luis Suarez Foto: A.Peegel

Ta on väljakul kiire, osav, võidujanuline, enesekindel. Uruguays peetakse teda rahvuskangelaseks. Kui vaja, lööb ta väravaid kasvõi keskjoonelt. Lõppenud klubihooajal oli ta Inglismaa kõrgliigas pidurdamatu. Legendaarne Diego Maradona nimetas teda tänavuse MMi eel turniiri parimaks ründajaks. Ning ta ongi vaieldamatult üks maailma parimaid jalgpallureid.

Kuid kogu maailma silmis – ka nende inimeste jaoks, kes igapäevaselt jalgpalli ei jälgigi – on Uruguay koondise ründaja Luis Suarez pärast teisipäeva hoopis üks ütlemata kummaline mees, kelle üle visatakse nalja sotsiaalmeedias, keda põlastatakse ajalehtedes ja kelle Rahvusvaheline Jalgpalliliit (FIFA) järgmiseks neljaks kuuks jalgpallimurult pagendas. Põhjuseks üksainus uskumatu sekund, mille jooksul Suarez lõi mänguhoos hambad Itaalia koondise kaitsja Giorgio Chiel­lini õlga.

Mis ometi ajendab üht jalgpallurit juba kolmandat korda karjääri jooksul vastast hammustama? Et seda vähegi mõista, tuleb vaadata ennekõike Suareze lapsepõlve.

Ühtpidi on Suarez klassikaline näide kehvades oludes isata kasvanud Lõuna-Ameerika poisist, kes vaesusest jalgpalli abiga välja murdis. Kuid tööd tegema ja vaeva nägema ajendas teda armastus – 15-aastaselt kohatud Sofia Balbi, kellest on nüüdseks saanud Suareze naine. Kui Balbi koos perega 2003. aastal Hispaaniasse kolis, nägi Suarez talle järgnemiseks ainsa pääseteena jalgpalli ning pühendas end sellele. 2006. aastal andiski Hollandi klubi Groningen talle võimaluse Euroopas õnne proovida ja tõus tähtede poole algas.

Suarezt lähemalt tundvad inimesed kirjeldavad teda kui eraelus ääretult perekeskset, intelligentset ja sümpaatset meest. «Ta teeb minust parema treeneri ja parema inimese,» iseloomustas Liverpooli peatreener Brendan Rodgers oma tähtmängijat. Vastasfännide silmis on Suarez aga jätkuvalt põlastusväärne jalgpallur, kes ei kohku tulemuse saavutamise nimel tagasi ka alatust pettusest.

Pärast seda kui Suarez hammustas mullu kevadel Chelsea kaitsjat Branislav Ivanovici ja sai kümnemängulise keelu, palkas Liverpool talle nõustaja, teda toetasid meeskonnakaaslased, peatreener ja fännid. Ning klubihooaja jooksul pääseski emotsioonid kontrolli alla saanud ründaja lehepealkirjadesse juba tänu oma oskustele, mitte enam rumalustele. Hooaja lõpus valisid Inglismaa jalgpalliajakirjanikud ta üksmeelselt aasta mängijaks.

Kuid kohtumises Itaalia vastu ülisuure pinge alla jäänuna – Uruguayd ähvardas MMilt kojusõit – lõid Suareze instinktid taas välja. Hammustamise kui kõige primitiivsema käitumistasandini langenud ründaja tundis end küllap taas samamoodi nagu paarkümmend aastat tagasi Montevideo slummis – nurka aetud loomana, kes peab ellujäämise nimel võitlusesse viskuma. Iga hinna eest.

Raske minevik ei õigusta aga mõistagi vähimalgi määral Suareze tegu. «Mul on kodus 13-aastane krants Täplä, kelle lapsed leidsid Tallinnast Pirita metsast,» kommenteeris uruguaylase tegu värvikalt Soome jalgpallitreener Pasi Rautiainen, kes on aastaid Eesti klubisid juhendanud ja peab praegu kodumaal MTV3 kanalis kommentaatoriametit. «Ta oli hüljatud, teda oli piinatud ja teised koerad olid teda rappinud. Aga isegi Täplä pole mind kordagi hammustanud. Suarez tuleb väljakutelt kõrvaldada – ega jalgpalli saa suukorviga mängida!»