Karin Bachmann: nahk maha!

Karin Bachmann Foto: Erakogu

Kas looma sattumine inimese lähikonda õigustab ikka inimese igasugust käitumist, arutleb maastikuarhitekt ja MTÜ Loomus liige Karin Bachmann Postimehe arvamusportaalis.

Lasteraamatus ärkas poiss Palle ühel hommikul üles ja oli terves maailmas ihuüksi. Alguses ta rõõmustas, sest sai kõik mänguasjad endale hoida ja küpsised ise süüa, kuid peagi hakkas igav ja paljud asjad jäid üksi üldse tegemata. See pani teda mõtlema, et tuleb omi hoida, siis on endal ka hea. Mis inimkonnaga juhtuks, kui ühel hommikul ärgates oleks maailmast kadunud kõik need asjad, mis otse või kaudselt saavad oma „sisendi“ loomadelt? Selle üle mõtlema hakates selgub üsna pea, et inimesele ei jääks suurt midagi kätte, selga-jalga, tuppa, kreemipurki, rääkimata taldrikust. Kogu aeg olemas olevaid ande kiputakse mitte tähele panema, endastmõistetavaks pidama ja andide andjaid ei mäletata hoopiski. Loomade tilgatumaks ekspluateerimine ja igapäevane tarvitamine on reegel, mitte mõtestatud privileeg, mille eest tänulik olla ja mille üle aeg-ajalt mõtelda.

Kui toit on esmavajadus ja selle tarbeks orjade pidamine mõistetav(am), siis luksus ja meelelahutus kuuluvad hädavajalikkuse vastaskategooriasse ning seetõttu peaks neile kulutatud ressurss olema vastavas mõõtmes ehk siis tibatilluke. Tegelikult on vastupidi – vähese inimhulga kapriiside rahuldamiseks ning sellelt teenimiseks tarbitakse mõõtmatult ebaproportsionaalses koguses elavaid olendeid, sundides neid loomuvastasele elule, mille hulka kuuluvad lisaks ebamugavustele ka adumatud jõledused. Kui tsirkuse-, karus-, farmi- või ükskõik millise masstootmises osaleva looma eluolusse süveneda, hakkab õudne. Ükski õudusfilm ei pääse tegelikkuse ees löögile ja kasumit silmas pidades on arusaadav, miks sääraste kohtade omanikud kiivalt tootmissaladusi püüavad hoida.

Luksustoodete tipus on mõistagi karusnahk kui sotsiaalse staatuse - eliidi - sümbol. Sellise eliidi tegelikku väärtust tuleks terasemalt vaadata: kui ühiskonna tippu tõusnud inimesel ei jätku tähelepanu muuks kui iseenda iga hinna eest ja kelle iganes arvelt ehtimiseks, tuleb tõsiselt kaaluda, kas just selliseid persoone peaks kõigile eeskujuks upitama. Ja kui materiaalsete väärtuste kiht maha koorida, mis siis tegelikult järele jääb.

Kasvanduste omanikud ja peamised õigustajad põhjendavad oma tootmisharu vajalikkust enamasti kahe argumendiga: karusnahk on meie kliimas hädavajalik ja puuris peetakse kodustatud loomi. Hämmastav on, et ikka veel neelatakse see jaburdus ahnelt alla. Karusloomakasvatus on jõhker äri, mille omanike missioon ei ole külmetavaid inimesi aidata – tuumatalve saabudes ei oota inimkonda kasukaladu, kust kõigile kehakatted kätte jagatakse. Karuskasukate sihtgrupp astub majast autosse ja teise maja ees uksest jälle sisse ning poseerib fotograafile; hiljem läheb kasukaga jälle autosse. Ürgse kehakattega, nagu teda ikka ja jälle tuimalt põhjendatakse, puudub sel igasugune side.

Need, kes tõeliselt külmades tingimustes liiguvad, kannavad hoopis teisi materjale kas tehnilistel (kaasaegsed targad materjalid võimaldavad rohkemat) või muudel (eetilistel, majanduslikel) põhjustel (meenutagem Tuuli Roosma Siberi-saadet: kui paljudel sealsetel inimestel võis hõberebasekasukaid märgata?). Karuskasukat suudavad/tahavad endale soetada väga vähesed ja need ei ole kindlasti polaaruurijad või taga-siberlased ega ka mitte jõgevalased külmapealinnast. Seega ei tasu kasvanduseomanike logisevat ökoloogilist mõtlemist liiga tõsiselt võtta.

Teine «pehmendav» asjaolu – karusloomakasvandustes elavad loomad ei ole metsloomad ehk siis vabast loodusest püütud, vaid mitmeid põlvi «kodustatud» puuriloomad. Metsloomaks olemise üle võib vaielda - osad puuriloomad loodusesse tagasi lastes saaksid hakkama, osad mitte; samas said Eesti euroopa naaritsa asurkonnale saatuslikuks just kasvandustest omavoliliselt lahkunud mingid. Seega käib n-ö taasmetsistumine väga kiiresti. Arusaamatuks jääb aga, mis tähtsust on sellel, kas defineerida vangistatud loom metsikuks või kodustatuks?

Kas inimese lähikonda sattumine (kindlasti mitte vabatahtlikult) õigustab edaspidi inimesepoolset igasugust käitumist? Taas - kui samades tingimustes peetaks koeri-kasse, kas siis oldaks sellega rahul? Usutavasti tõstaksid kõva kisa ka need, kel praegu rebastesse-tšintšiljadesse-naaritsatesse-küülikutesse suhtumine pigem leige. Ka sajandat põlve puuriloom ei muutu äkitselt robotiks ega kaota võimet tunda valu, igavust, hirmu, üksindust, ängi; tema liigiomased vajadused ei kitsene ainult näljaks ja januks. See, kas loom on loodusest püütud nüüd või kunagi varem, on tema elutingimustest rääkides täiesti ebaoluline. Samas toidab kodustamise-häma inimeste fantaasiaid «metsikutest loomadest», keda tuleb austada ja kes on see puutumatu nurgake «vaba loodust», mille rahulejätmise kaudu saavad rehabiliteeritud kõik eelnevad ja tulevad teod loomkonna kallal. See, et «vaba looduse» loomade asurkondade suurusi kontrollib ammu inimene - nii jahinduse kui söötmise kui vaktsiinide kui ka maanteedel allaajamise kaudu - ei pääse illusiooni tuhmistama.

Äärmuskoll

Üks klassikalisemaid näiteid paatoslikust karusloomakasvanduse ülistamisest ilmus maikuus Delfis (autoriks AS Balti Karusnahk) ja ütles muuhulgas, et «üle maailma ja eriti Euroopas on jõudu kogumas äärmusorganisatsioonid, kelle arvates ei tohiks kasvatada karusloomi». Äärmuslastega hirmutamine viib alati fookuse põhiprobleemilt ehk loomade elutingimustelt eemale. Ebakindlas maailmas kardetakse enim tundmatut ja äärmuslane on just selline tegelane, kes asub mõtteviisi poolest äärel – st kaugel, keskmise inimese kujutluspiirist väljas. Äärmuslane mõtleb keskmisest inimesest kindlasti pahatahtlikult, tahab tema väikest mõnusat maailma purustada, tahab mingeid erilisi õigusi, kaitseb midagi, on nii vastikult õilis, koputab südametunnistusele, näitab koledaid pilte... Parem on talle kohe verbaalselt sisse sõita, teha ta süüdlaseks ja vastutajaks. Ja selline taktika toimib alati – kohe unustatakse kõverdunud käppadega puuriloomad, kelle elust tegelikult räägitakse. Äärmuse-tõrjumise ümber sahmides möödub aeg kiiresti ning uued uudised tungivad peale.

Teated uste taha sokutatud koera- ja kassilastest saavad hunnikute viisi hukkamõistvaid kommentaare, kuid ühiskond kiidab üksmeelselt/ükskõikselt vaikides heaks võikad piinamised, kus loomadel ei ole vähimatki lootust ei halastusele ega pääsemisele. Ühe puuri-karuslooma elutsükkel  erineb niivõrd tema looduses elavate liigikaaslaste omast, et tekib küsimus, kuidas need loomad üldse vastu peavad. Aga peavad. Toodavad omanikele väärtuslikku kapitali, olles ise taandatud nahka kasvatavaks olluseks, mis nülgimisküpsuse saabudes nahast välja kaabitakse ning teistpidi saatusekaaslastele sisse sund-söödetakse.

Kontrast karusnahast saadava tulu ja loomade elamistingimuste vahel on võrreldamatu. Räpases traatkongis visklev olend ei saa teha ühtegi liigutust, mis on talle liigiomane  – kaevamine, ujumine, pesa tegemine. Iga selline tegevus võib väärtuslikku nahka kahjustada, seepärast on intelligentne ja valutundlik loom suletud minimaalsesse ruumi, kus ta aja möödasaatmiseks hullunult ringiratast lidub. Puurideridades pimeduse saabudes üles-alla hüplevad helkivad silmad räägivad küll muust kui normijärgsest (ehk siis loomuomasest) elust.

Inimese norm ei ole looma norm ning sellest lähtudes tulekski loomi puudutavaid otsuseid teha – kui juba on endale selline õigus võetud. Looma elutingimuste norm ei saa kujuneda karusnaha turuhinna või kasvandustöölise kummardamismugavuse järgi, vaid lähtuma liigi põhi- ja kõrvalvajaduste tingimatutest täitmistest. Seda ei suuda masstootmine loomulikult lubada – naha hind kerkiks liiga kõrgeks ja kasum kahaneks.

Seega jõuame taas põhipõhjuse ehk raha juurde, mis kõik pidurid muidu ehk pead tõstvale südametunnistusele peale tõmbab. Eetika surutakse surnud teaduseks, millest karusloomade kontekstis rääkimine kohatu tundub. Aga koerte-kasside puhul mitte? Karvased kasukad ju neilgi. Ka see on lihtsalt üks norm – Hiinas peetakse suurejoonelisi koeraliha-grillifestivale. Mille poolest need siis meie omadest erinevad? Loom on lihtsalt teist liiki ja silmavaatega, muud ei midagi. Seega kui me lubame kasukateks tappa rebaseid, siis ei ole kassinahast kasukas kehvem sugugi ja on silmakirjalik seda vaesemale inimesele keelata. Kui me eirame põhimõtet, et endast nõrgemaid võiks lugupidavalt ja kenasti kohelda, ei ole mingit vajadust pidada kinni kultuuriliselt välja kujunenud tavadest, mis üht looma teisele eelistavad, ühe või teisega rohkem emotsionaalselt seotud on – koer või kana, kõik on ainult peas kinni. Liha on ühteviisi maitsev ja karv/sulg pehme.

Keskkonnaministeeriumis põrgatatakse karusloomafarmide keelustamise eelnõud sinna ja tänna. Vaidluse all ei ole loomade elutingimused või nende kohtlemine, vaid võimalik kahju keskkonnale ja ärimeeste huvid ning õigustatud ootused, mida farmide nö enneaegne sulgemine riivab. Paradoksaalselt tuleb öelda, et õnneks on kasvandused ka keskkonnale ohuks, sest kui küsimus oleks ainult loomade kohtlemises, ei liiguks ilmselt ükski südamelihas. Omanike õigustatud ootuste üle võib irvitada kui absurdinalja üle, kuid rahal on suurim võim ja seega räägitakse sellest täiesti tõsiselt. Taustale võib kujutleda pikki puuriridasid, mis on täis meeleheitlikult ringikargavaid ja ulguvaid, kuid ebaõigustatud ootustega tühiseid nahakandjaid.

Õigupoolest ei ole karusloomateemadel midagi uut öelda: kõiki koletuid pilte saab netis vaadata ja neid tuleb muudkui juurde, sest see kõik kestab ju edasi. See ei juhtu siin, selles toas, aga see juhtub praegu – minut minuti haaval. Pideva teemakorduse asemel tahaks lihtsalt otsustajatele kurja näoga rusikat viibutada ja küsida, et miks see keelustamine nii palju aega võtab? Millest siin täpsemalt aru saada, milles kahelda või kaheti mõista on?

Käesoleva aasta märtsis viidi MTÜ Loomus tellimusel läbi küsitlus, mille tulemuste kohaselt üle poole ehk 59 protsenti Eesti elanikest ei poolda metsloomade kasvatamist karusloomafarmides karusnaha saamise eesmärgil; metsloomade kasvatamist farmides pooldab 35 protsenti elanikkonnast, kelle hulgas «kindlasti pooldajaid» on 6,5 protsent; enamik Eesti inimesi – 81protsenti - leiab, et karusloomafarmide tegevus Eestis ei ole praegusel kujul õigustatud.

Eelnevalt läbi viidud karusloomafarmide keelustamise petitsioonile andis allkirja ligi 9000 inimest, mis on arvestatav rahvahulk. Selleks, et riigikoguvõtaks seadusemuutuse menetlusse, tuleb koguda vähemalt 1000digiallkirja. Seega – kes on endiselt karusloomafarmide keelustamise meelt, võiks seda ka digiallkirjaga kinnitada. Petitsioon.ee keskkonnas puudub kahjuks mobiil-id võimalus. Kuid tasub see aeg võtta ning ID-kaart välja otsida – võrreldes ametiasutusse allkirja andma minekuga on see ju lihtsam. Tasub mõelda, et sellest 5-minutilisest protseduurist sõltub terve paradigma pööre.

On aeg pool valida, sest praegu teisiti ei saa. Muutus on juba pihta hakanud, meelsuse kindel väljendamine aitab selle põlistamisele kaasa. Kivipildumise ja sõimu asemel kutsume üles aktiivselt klikkima, nii et antagu klahvidele tuld.