Kuldar Taveter

FOTO: Erakogu

Vaid vähesed Eesti e-teenustest on kõrgema tasemega ehk sellised, mis kogu vajaliku info tarbija jaoks kokku pakivad ja õigel ajal ette annavad. Neid võiks olla aga märksa rohkem,  kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli informaatikainstituudi professor Kuldar Taveter Postimehe arvamusportaalis.

Oleme Eestis õigusega uhked oma e-riigi lahenduste üle. Nagu eelkõige välismaailmale suunatud veebilehelt e-Estonia võib näha, saab meil näiteks digitaalselt dokumente allkirjastada, minutite jooksul ettevõtet registreerida, elektrooniliselt ravimiretsepte väljastada ja makse deklareerida, elektrooniliselt hääletada ja tutvuda oma kinnisvara andmetega, mobiilselt parkida, ennast identifitseerida ning maksta kaupade ja teenuste eest, taotleda vanema- või invaliidustoetust interneti kaudu. Neid võimalusi tutvustab ka hiljuti väliskülalistele Eesti e-lahendusi tutvustav tuba (PM 19.06.2014). Kuhu siis veel võiks edasi pürgida? Või kas ongi mõtet püüelda, sest enamikus teistes riikides pole ju neidki võimalusi?

Ühe järgmise sammuna on Eesti valitsus kiitnud heaks e-residendi digi-ID kontseptsiooni, mille põhjal võib välisriikide kodanikele välja anda digitaalseid Eesti e-riigi identiteete ja vastavaid digitaalseid isikutunnistusi (PM 25.4.2014). Niisugune digitaalne identiteet võimaldab välismaalasel kasutada Eesti e-riigi teenuseid sõltumata tema kodakondsusest ja füüsilisest elukohast. Idee on kahtlemata väga hea, aga milliseid e-teenuseid suudame e-residentidele pakkuda?

Üks teenus, mida majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) asekantsler Taavi Kotka e-residentidele sobivaks peab, on näiteks võimalus kiiresti luua oma firma Eestis (PM 07.05.2014). Jah, nagu teame, firma asutamine võtab Eestis vastavat e-teenust kasutades tõepoolest aega kõige rohkem 20 minutit, aga kui on näiteks vaja ettevõtte aktsiakapitali jaotust muuta, siis peab ette võtma tülika ja aeganõudva käigu notari juurde – autori isiklik kogemus.

MKM-i asekantsler Taavi Kotka arvab, et «m-teenused on Eesti eduloo järgmine samm» (PM, 06.05.2014), sest «Meie uus kontseptsioon võiks olla: ehitada riik, mis mahub mulle taskusse» (Äripäev, 10.4.2014). Niisugune eesmärk on kindlasti tore, aga selle juures ärgem unustagem, et m-kanal ehk nutitelefon on ainult üks võimalikust riigi teenuste esitamise kanalist. Kanalist palju olulisem on teenuse sisu ning tase.

Euroopa Liidus kasutatakse teenuste hindamiseks skaalat 0-5. Tegime oma kolleegidega statistikat veebilehe http://eesti.ee põhjal ja leidsime, et 73 nimetatud portaali kaudu kodanikele suunatud e-teenustest on tasemel 1 ja 2, mis võimaldab enda kohta käiva info vaatamist ning teenuse osutamiseks vajalike blankettide alla laadimist, et neid siis hiljem käsitsi täita ja viia ametiasutusse. Enamik Eestis pakutavast 110 e-teenusest on tasemel 3, mis tähistab kahesuunalist suhtlust, kus portaalis saab täita avalduse teenuse osutamiseks ning ka vastus kliendile antakse elektrooniliste kanalite kaudu, tavaliselt elektronposti teel. Vähemalt 12 teenust on tasemel 4, kus teenuse osutamiseks vajalikud vormid on võimalik täita elektrooniliselt ning need on eeltäidetud teenuse osutaja poolt. Tasemel 4 toimub teenuse osutamine elektrooniliselt andmebaaside ristkasutuse teel.

Taseme 5 teenused on niisugused, mida peaaegu ei märkagi – teenusepakkuja integreerib kogu teenuse jaoks vajamineva info erinevatest andmebaasidest ning pakub siis selle info põhjal tarbijale «õigel ajal õiget teenust». Praeguse seisuga on meil väga vähe 5. taseme e-teenuseid – tuntuim neist on eeltäidetud maksudeklaratsioon.

Siiski, võimalusi proaktiivseteks teenusteks on kogu inimese ja ettevõtte elukaare ulatuses. Näiteks lapse sünniga seotud lastetoetused, õppima asumisega seotud õppetoetused, ettevõtluse eri etappidega seotud teenused, aga samuti tervisega seotud teenused, kus vastavalt kodaniku eale, soole ja terviseprofiilile pakutakse välja teste ja kutseid uuringutele.

Lisaks tuleks tähele panna, et enamik http://eesti.ee pakutavatest teenustest osutatakse ühe ministeeriumi, ametkonna või kohaliku omavalitsuse piires. Mitme ametkonna või ministeeriumi andmebaase ristkasutavad automaatselt ainult mõned taseme 4 teenused. Tegelikus elus tähendab see, et kui Eesti ID-kaardi omanikul tekib vajadus asjaajamiseks, mis puudutab mitut ministeeriumi või ametkonda, tuleb tavaliselt ette võtta aeganõudev ning maapiirkondades ka tülikas käik ametiasutusse. Näiteks ei ole paljudes omavalitsustes siiani võimalik detailplaneeringu algatamine e-teenusena.

Ka Riigi Infosüsteemi Ameti peadirektori asetäitja Margus Simson tunnistab, et viimastel aastatel pole Eesti e-teenustes innovatsiooni toimunud (PM 30.5.2014). Ta ütleb, et praeguse saja e-teenuse keskkonna asemel (tegelikult on portaalis http://www.eesti.ee teenuseid siiski rohkem) vajame terviklikku riigiportaali, mis on inimesele kättesaadav läbi seadmete, mida nad igapäevaselt kasutavad.

Eesti e-riigi arengutaseme näitajana tuuakse sageli välja elektroonilised valimised. Iga kord, kui Eestis on e-valmised, siis räägitakse nii enne kui ka pärast valimisi inimeste arvust, kes on vastavat teenust kasutanud. Aga e-demokraatial on teisigi võimalusi, mille üle isegi ei arutata, tuues põhjenduseks näiteks selle, et need on põhiseadusega vastuolus. Meeldivaks erandiks oli akadeemik Enn Tõugu arvamusartikkel (PM, 15.9.2013), kus akadeemik tõdeb, et tulevikus tuleks elektrooniliselt koguda tagasisidet valijatelt, teavitades sellest saadikut ja mitte kedagi teist ning kui selgub, et küllalt suur osa valijatest pole saadikuga rahul, kaotab ta oma mandaadi ning tema asemele saab järgmine saadik nende hulgast, kes juba kandideerisid valimistel, kuid ei saanud piisavalt hääli. Ta tõdeb, et niisuguste reeglite elluviimine infotehnoloogia vahenditega on triviaalne.

Kui veel rääkida e-riigi tehnoloogilisest poolest, siis on ka seal mõeldavad täiesti uudsed lahendused. Näiteks on võimalik asendada praegune riiklike registrite süsteem kodaniku või ettevõtte andmeid sisaldava nn personaalse andmekihiga, millele erinevatel ametkondadel on erinevad vaated. Niisugune lahendus oleks palju odavam ja kiirem praegusest ning on kaasaegse tehnoloogiaga täiesti teostatav. Samuti võimaldaksid kaasaja IT-tehnoloogiad luua suuremas koguses üksteisega ja inimesega suhtlevaid «tarkmasinaid», mis automatiseeriksid suure hulga siiani inimese poolt sooritatavatest rutiinsetest ja aeganõudvatest tegevustest, milledest paljud on seotud just kodaniku või ettevõtte ja riigi suhetega. Niisugust laadi «tarkmasinatest» kirjutab Riigi Infosüsteemi Ameti direktor Jaan Priisalu (PM, 30.5.2014). Ta tõdeb, et tarkmasinad on juba hakanud tänuväärselt bürokraatiat vähendama.

Praegine majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusanalüüsi talituse juhataja Meelis Kitsing kirjutab mainekas teadusajakirjas Policy & Internet (1, 2011), et Eesti e-riigi edulugu põhineb pigem üksikute ministeeriumite initsiatiivil kui valitsuse sihipärasel plaanil. Samasuunalist arvamust avaldab TTÜ avaliku halduse instituudi teadlane Tarmo Kalvet, kes ütleb rahvusvahelises teadusajakirjas Electronic Government (2, 2012), et ka nn «eetilised häkkerid» erasektorist nagu näiteks AS Cybernetica on palju mõjutanud Eesti X-tee ja e-valimiste süsteemi loomist. Seega on Eesti e-eduloo põhjused palju mitmekesisemad kui tavaliselt arvatakse.

Me oleme Eestis kaljukindlalt veendunud selles, et meie e-riik on ja jääb parimaks e-riigiks maailmas. Mõnes asjas oleme kindlasti teistest ees, nagu näiteks X-tee ja e-valimised, aga ka mujal kui Eestis tegeldakse intensiivselt e-riigi teenuste arhitektuuri ja sisu arendamisega. Näiteks Norra riigi e-teenuste portaal http://www.norge.no pakub tervelt 205 riigi teenust ning 1138 (!) kohaliku omavalitsuse teenust. Seejuures saab sisse logida ka elektroonilise nn mini-ID kaardiga, mis meenutab Eesti ID-kaarti.

Toon veel ühe näite. E-demokraatia vallas oleme Eestis õigusega uhked oma e-valimiste üle, aga Korea Vabariigi e-kaasamise lehekülg http://epeople.gov.kr annab meile e-kaasamise osas silmad ette: selle portaali kaudu on näiteks võimalik nii paluda selgitusi valitsuse administratiivsete protsesside kohta kui ka teha ettepanekuid nimetatud protsesside muutmise kohta. Eestis on aga vastava portaali http://osale.ee kasutamine jäänud kesiseks ja ei ole avaldanud olulist mõju valitsemisprotsessidele.

Kokkuvõttes võib öelda, et meil on, kuhu e-riigina pürgida, aga kui me eesmärki kaugemale ei sea, siis ei saavuta me vähestki ning võib juhtuda, et teised riigid meist mööduvad. Me ei saa lõputult mõnuleda mõtte valguses, et oleme ja jääme maailma kõige eesrindlikumaks e-riigiks. Kui praegu ehk mõnes osas seda olemegi, siis mis saab viie, kümne või kahekümne aasta pärast? Ka meie president Toomas Hendrik Ilves ütles oma hiljutises võidupüha eel Vikerraadiole antud intervjuus Eesti kui IT-riigi osas järgmist: «Kui mõnes valdkonnas võid jääda mõneks ajaks loorberitele puhkama, siis IT-s peame pidevalt jooksma, olema innovaatilised, hoidma oma praegust positsiooni, kus oleme teistest ees.».

Selleks, et toetada riigi ja erasektori jõupingutusi Eesti e-riigi pikema perspektiiviga arendamisel, oleks vaja meil rohkem rõhku panna e-riigi alasele interdistsiplinaarsele teaduslikule uurimistööle. Niisugune uurimistöö peaks koondama lisaks erinevate infotehnoloogiliste distsipliinide – süsteemiteooria, infosüsteemid, küberturve jne – teadlastele ka näiteks avaliku halduse, õiguse, semiootika, teenuste disaini ja kommunikatsiooni eksperte. TTÜs on selles suunas astutud esimesi samme – on loodud rahvusvaheline magistriõppeprogramm «E-riigi tehnoloogiad ja teenused» ning käivitatud interdistsiplinaarne uurimistöö, mis hõlmab õigusteadust, avalikku haldust ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat. Aga sellest ei piisa ning väikese riigina vajame veelgi konsolideeritumaid jõupingutusi, et olla e-riigi alal tõeline liider kogu maailmas.

Autor avaldab tänu Regina Sirendile ja Ingmar Pappelile abi eest käesoleva arvamusloo ettevalmistamisel.