Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Marti Aavik: väikese inimese vaikne protest

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Marti Aavik
Marti Aavik Foto: SCANPIX

Ränkrasketes okupatsiooni tingimustes kirjutas sanatooriumi arst väikesele Karlile retsepti: kaks klaasi sooja Häädemeestet iga päev, seespidiselt. Ruudulises flanellsärgis Karl ei võtnud aga sooja Häädemeestet suu sissegi. Jõi hoopis kaks liitrit külma Värskat, iga päev. «See oli minu mäss nõukogude võimu vastu,» ütleb kar­u mõõtu meheks kosunud Karl – sanatooriumi vilistlane. Loomulikult on see mässujutt ju nali, eks.

Soome keeles kõlab väikese inimese vaikne protest peaaegu sama kaunilt kui meie «sõida tasa üle silla» – «pienen ihmisen hiljainen protesti». See on üsna levinud väljend kõikvõimalike selliste meelsusavalduste kohta, millest lõpuks teab eelkõige see meeleavaldaja ise, kuid mis on piisavalt valjud väikese inimese «auru väljalaskmiseks», aga samas ikkagi nii vaiksed, et edasi suuremat pahandust ei tule.

Proovin seletada teistpidi, et mis ei ole väikese inimese vaikne protest. Võtame näiteks Lappeenranta mehe loo. Ta läks purujommis päi koju, lasi kella ja kui naabrimees pidžaamas uksele vastu tuli, tegi ta välkkiire järelduse, et naaber oli tema naisega voodis ning otse loomulikult suskas ta naabrimehele oma Marttiini pussi pidemeni rinda. Hommikul seletati talle politseis, et ta oli kella lasknud valel korrusel – naabrimees tegi lahti omaenda kodu ukse. Parandada polnud enam midagi. Väike inimene, olgugi et pohmellis, sai teada, et ta on tapja ja läheb vangi.  

Väikese inimese vaikne protest tuli meelde sel esmaspäeval ühel Lõuna-Eesti matkarajal. Kõik oli seal imetore ja läbimõeldud, nagu RMK ning ka valdade ja kaitsealade tehtud radadel Eestis tavaliselt ongi. Soovitan teile kõigile! Lõkkeplatsi kõrval on kuur lõhutud puudega. Astusin sinna sisse ja miskipärast märkasin taga servas räästa all siniseks võõbatud plekist plärakat. Silmi pingutades tuvastasin sinise emailvõõba alt tüüpteate, et kõik need rajatised on tehtud Euroopa Liidu maksumaksja toel.

Minus ärkas Sherlock Holmes. Ehitaja oli täitnud märgistamiskohustuse nii minimaalselt kui ta vähegi asja kontrollijatele sobivalt esitada suutis. Millisel matkajal on taskus eriline värv selle plekktahvli sodimiseks? Arvamustoimetaja-moralist ütleb: kui ELi maksumaksjad töö eest tasusid, oleks kohane vähemalt sildiga tänada. Sherlocki järeldus: selge väikese inimese vaikse protesti juhtum. Pahameel on märgatav, mis iganes on selle põhjus.

Eelmisel suvel käisin Kallastel. Liivakivikaljud ja järve kohale sääsejahile lendavad pääsukesed on imeline vaatepilt. RMK tõepoolest hariv tahvel oli üles pandud nii, et venekeelset osa sai vaadata teerajalt, aga eestikeelse uurimiseks pidi hüppama pahkluudeni mudaauku. Pigem vist jälle märk väikese inimese vaiksest protestist. Mina pole harjunud käima tagauste kaudu ega pahandama vaikselt.

Kui aga järele mõeld­a, on vaiksel protestilgi oma võlud. Ja vast on valimistelgi selle nähtusega ühisjooni?

Märksõnad

Tagasi üles