Marge Mardisalu-Kahar Eesti Idapartnerluse Keskus

FOTO: Erakogu

Venemaa käitumine ei jäta kahtlust, et eesmärgiks on takistada Ukraina, Moldova ja ka Gruusia demokrati­seerumist ning moderni­seerumist, mis on täna allkir­jas­ta­tavate assot­siatsiooni­lepingute peamine ees­märk, kirjutab Eesti Ida­partnerluse Keskuse juhataja Marge Mardisalu-Kahar.

Täna allkirjastatakse Brüsselis Euroopa Ülemkogu ajal assotsiatsioonileping Moldova ja Gruusiaga ning lõpetatakse allkirjastamine Ukrainaga. Kolme lepingu allkirjastamine on kahtlemata erakordselt märkimisväärne sündmus, üks olulisemaid nende kolme riigi ajaloos viimastel aastatel. Idapartnerluspoliitika (IP) on oma olemuselt pikaajaline ettevõtmine. Nimetatud kolme lepingu allkirjastamisega on jõudnud lõpule viis aastat tagasi lansseeritud initsiatiivi ettevalmistav faas. Ilmselt küll ei aimanud idapartnerluspoliitika kujundajad, et see «ajaloo lõpu» vaimus disainitud integratsioonimudel annab tõuke viimase poole aasta jooksul aset leidnud pöördelistele sündmustele. Kuid ehk on just kohtumine 19. sajandi reaalsustega vallandanud neis kolmes riigis sisemised ressursid, mis on nii vajalikud eesootavaks keeruliseks lepingute ellurakendamise protsessiks.

Nimetatud lepingud kujutavad endast ühelt poolt IP riikidele teekaarti reformideks ja demokratiseerumiseks, teisalt aga tagavad eduka rakendamise puhul võimaluse teha väga suur samm integreerumiseks Euroopa Liiduga (EL). Mahukad assotsiatsioonilepingud koos vabakaubandusala puudutavate osadega (DCFTA) hõlmavad sisuliselt kõiki eluvaldkondi.

Lepingute peamine eesmärk on süvendada ELi ja vastava partnerriigi vahelisi poliitilisi ja majanduslikke suhteid ning integreerida need järk-järgult ELi siseturuga. Lepinguga kaasnev kõige olulisem loodetav muudatus puudutab aga ühiskonna reformimist, õigusriigi arengut, korruptsioonivastast võitlust ning majandussuhteid raamiva regulatiivse keskkonna paranemist. Leping on kasulik ka ELile ning loomulikult Eestilegi, kuivõrd aitab kaasa demokraatlike väärtuste, stabiilsuse ja turvalisema ettevõtluskeskkonna levikule meie naabruskonnas.

Lepingute allkirjastamine on siiski alles protsessi algus. Tehniliselt ootab pärast 27. juunil toimuvat allkirjastamist ees ratifitseerimisprotsess partnerriikide, Euroopa Parlamendi ja 28 liikmesriigi parlamentide poolt. Pole kahtlust, et see protsess võib võtta tervikuna aega üsna mitu aastat, mis sisepoliitiliste tagasilöökide puhul partnerriikides võib veelgi venida. Võimaldamaks lepingute positiivse efekti kohest esilepääsu, rakendub juba mõni kuu pärast allkirjastamist lepingute ajutine kohaldamine, mis laieneb mitmetele demokraatiat, õigusriiki ja ka suuremale osale kaubandusosa puudutavatele sätetele.

Kuigi oma loogikalt üsna sarnased, on kõik kolm lepet siiski erinevad, ning erinevad saavad küllap olema ka nende rakendamisega seonduvad väljakutsed ja selle kiirus. Viimane on kindlasti tugevasti seotud riikide sisepoliitilise arenguga. Ukraina puhul on peatähelepanu endiselt Ida-Ukrainas toimuval, kuid samal ajal peab riik aega kaotamata asuma lepet ellu rakendama.

Moldova puhul koondub tähelepanu kindlasti sügisestele valimistele, aga ka korruptsioonivastasele võitlusele. Gruusia, kus valitseb suur sisepoliitiline konsensus euroatlantilise valiku küsimuses ning kus järgmised valimised on alles 2016. aastal, asub küllap teravdatud tähelepanu all valitsuse ja opositsiooni omavaheliste suhete osas.

Assotsiatsioonikriitikud on enamasti keskendunud reformiprotsessi kulukusele, mitte niivõrd sellega seonduvatele võimalustele. Samas on kõikide nende riikide näitajaid vaadates selge, et riikide majandused vajavad hädasti moderniseerimist ja ühiskonnad reformimist. Olgu näiteks toodud Eesti võrdlus Moldova ja Gruusiaga: kui NSV Liidu lagunedes olime oma näitajatelt üsna sarnased, siis 2013. aastal oli Eesti SKT per capita 19,031 USA dollarit, Gruusia ja Moldova näitajad võrdluseks aga vastavalt 3,604 dollarit ja 2,229 dollarit. Prognoosi kohaselt tõuseb Gruusia majanduskasv DCFTA eduka ellurakendamise puhul 4,3 protsenti ning Moldova puhul vastavalt 5,4 protsenti.

Tihti on Ukraina, Moldova ja Gruusia assotsiatsioonilepingute saagat võrreldud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide eurointegratsiooniprotsessiga. Sarnasusi on kindlasti palju, samas näeme ka tohutuid erinevusi.

Meie puhul oli ELi valmisolek uustulnukaid vastu võtta suurem, ka ei seisnud teisel pool piiri Vene tankid. Sel ajal kui kogu maailm püüab tõlgendada Putini järgmist taktikalist käiku, ei ole Venemaa senine käitumine jätnud mingit kahtlust, et strateegiline eesmärk on takistada Ukraina, Moldova ja ka Gruusia demokratiseerumist ja moderniseerumist ehk seda, mis on täna allkirjastatavate assotsiatsioonilepingute peamine eesmärk.

EBRD hinnangul on Vene-Ukraina kriisi tagajärgedel negatiivne mõju kõigile idapartnerlusriikide majandustele. Tahes-tahtmata peitub siin ka assotsiatsioonilepingute rakendamise üks suuri väljakutseid ELile ning peagi ametisse astuvale uuele Euroopa Komisjonile – kuidas tasakaalustada Venemaa destabiliseerivast tegevusest tulenevat kahju partnerriikidele? EL peab vaatamata raskustele aitama partnerriikidele assotsiatsioonilepinguid ellu viia ning reageerima adekvaatselt ka võimalikele uutele, lepingu sõlmimise järgsetele Venemaa kehtestatavatele kaubanduspiirangutele. Huvitav saab olema jälgida, mida võiks anda esmaspäevastes Euroopa Nõukogu järeldustes Ukraina kohta maha hõigatud kava Euroopa Komisjoni poliitiliste konsultatsioonide kohta Ukraina ja Venemaaga viimase hirmude hajutamiseks.

Väga tähtis on säilitada jätkuv tähelepanu assotsiatsiooniprotsessi suhtes. Väsimus ELis nende riikide osas on kerge tulema, seda ühelt poolt 23 vindumisaasta järel maad võtnud usu puudumise tõttu nende riikide reformivõimekusse, teisalt aga soovist liikuda kiiresti tagasi Venemaaga business as usual juurde.

Oluline on tagada toetus ELi integratsiooniprotsessile ka partnerriikides endis. See on kindlasti valdkond, kus partnerriigid on väga haavatavad Venemaa propagandast. See näitab ELi-suunalise teavitustöö ja adekvaatse info edastamise tohutut tähtsust. Paslik oleks siinkohal meenutada Eesti enda kogemust – 2001. aasta jaanuaris oli toetus ELile 36 protsenti, 2003. aasta sügisel toimunud referendumiks aga juba ligi 67 protsenti ning nüüdseks on Eesti toetus ELile ühe eurooptimistlikuma riigina ligi 80 protsenti. Partnerriikide puhul aitavad kindlasti kaasa ka teised paralleelselt toimuvad protsessid, olulisim neist viisadialoog. Mäletatavasti sai Moldova tänavu aasta aprillis esimesena viisavabaduse ELiga. Ukraina ja Gruusia on mõlemad astunud tubli sammu edasi.

Kahjuks ei sisaldu assotsiatsioonilepingutes ELi liitumisperspektiivi sihtriikidele, EL 28 pole siiani olnud võimeline selles kokku leppima. Selle perspektiivi puudumiseni on kindlaim viis ELile lähemale jõuda just assotsiatsioonilepingu eduka ellurakendamise kaudu. EL on märku andnud, et lepingud ei ole ELi ja partnerriikide vaheliste suhete lõppeesmärk, kuid selge on, et enn­e järgmise sammu astumist, olg­u selleks majandusruumi süvendamine vms, vaetakse senise reformikursi edukust. Esimesi varajasi tibusid lepingute ellurakendamise osas hakatakse lugema juba järgmisel aastal Riias toimuval järgmisel IP tippkohtumisel.