Ja nüüd siis juba kaks aastat väldanud militaar-religioosne vabadussamba lugu, mis juhatati sisse vaimuinimeste massilist vastuseisu eirates ning mille rajamine kujutab endast 21. sajandi kilplaslikkuse (mäletate ju neid alpide ja põikpäiste tegelaste halenaljakalt lõppenud ettevõtmisi Kreutzwaldi allegoorilisest satiirist «Kilplased», 1857) suurepärast näidet.
Lõppu sel lool ei paista tulevatki. Sest me võime piinlikkust või nördimust tunda, et nii on läinud. Et proportsioonid on valed, klaas pole end õigustanud, sammas pudeneb, selle parandamiseks ja tulevikus hoolduseks (ekspluatatsioonis hoidmiseks) kuluv raha kaob nagu mündid Kaval-Antsu kübarasse – see kõik on mõistetav. Aga ometi pole ühtegi võimukandjat, kes julgeks öelda, et kuningas oli algusest peale alasti, kes paneks mängu oma autoriteedi ning teeks sambaloole taaslülituse, restart’i.
Peapiiskop ei saa samba õnnistamist tagasi võtta, kuigi võiks ju küsida, kas jumalapärane saab olla tegu, mis külvanud segadust ja konflikte ning mille tulemus on naeruvääristanud ideed. Ei saa seda teha ka president, ehkki riigi esimese arvamusliidrina oleks tema võimuses kokku kutsuda pädev konsiilium, kes otsustaks taastada algseisu, et uuel ringil asendada üks monument teisega. Jah, absurdne, eks! Aga kas on vähem absurdne monumendi piiramine aiaga, selleks et mõni klaasitükk seal inimesi ei tabaks, lisaks pidev hirm valgustuse toimimise ja ilmastiku mõjude pärast. Vabadussammas küll – aga mitte uhkuse, vaid pideva mure allikas. Kas see on vähem absurdne?
Absurdseks muudabki kogu olukorra see, et oleme oma ajaloo vangid. Eesti ajalugu kui kannatuste rada, mille taustal üksik võit paistab kätte nii suurena, et me mälestust teenides oleme end sellele allutanud. Ajaloo võtmine ühe või teise poliitilise jõu arsenali on kammitsenud vaba arutelu. Ahelaist lahkumine algab hetkest, mil vabadusvõitluse ülistamise kõrvale tõuseb samaväärsena eestlaste eneseloome – kõige aegade kiuste.
/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2008/06/03/46341t1h9076.jpg)