Kas võidusamba rajamisel manipuleeriti avaliku arvamusega?

Kaitseminister Jaak Aaviksoo (vasakult), vestlusringi juhtinud Postimehe ajakirjanik Urve Eslas ja meediaekspert Daniel Vaarik lahkasid avalikus väitlusringis lugu Vabadussõja võidusamba kavandamise ja tõekssaamise ümber. Foto: Artur Sadovski

Daniel Vaarik kirjutas oma blogis, et kaitseminister Jaak Aaviksoo jätkab oma sambateemalises blogis sama manipulatsiooni, mis sambaga on algusest peale kaasas käinud. Kaitseminister kutsus Vaariku teed jooma, et avalikus diskussioonis asjad selgeks rääkida. Vestlust modereeris Urve Eslas.

Jaak Aaviksoo: Otsustasin blogis mõtted seoses Vabadussõja võidusambaga välja öelda ning sain jõulise ja pika reaktsiooni Danielilt, mis andis mulle võimaluse kirjutada sissekande «Daniel Vaarikule mõeldes». Selles on niisugused read: «Laenates Daniel Vaariku stiili, tahaks öelda: halloo, kas te ei saa minu pärast öösiti magada? Tulge, pakun tassikese teed ja räägime, järsku pole asi üldsegi nii hull.» Loodan, et Danielil on sellele küsimusele vastus valmis ja saame need hirmud maha võtta, mis inimestel ikka tekivad, kui midagi keerulist ette tuleb.

Daniel Vaarik: Minu blogipostituse taga on üsna pika aja jooksul kogunenud nördimus, mida ma, ütlen ausalt, võib-olla enne ei julgenud välja öelda. Nördimuse üheks põhjuseks on, et Vabadussõja monumendi puhul räägime millestki, mis on meie kõigi jaoks püha. Pühadus hakkab segama ka seda, et me saaksime sellest rääkida objektiivselt. Viimane tükk, mis samba küljest ära kukkus, tõi kaasa selle, et me ei räägi enam pühast asjast, vaid ühest objektist, mis lihtsalt ei tööta. Nüüd on  päev, kui saan oma arvamust avaldada ilma, et öeldaks – ära puutu püha asja, ära puutu Vabadussõda. See võimalus tuleks ära kasutada.

Ja nüüd siis vastus – kui härra Aaviksoo küsis minult, kas ma ei saa tema pärast magada, siis vastus on: ma ei saa. Arvestades, mida see monument meie jaoks tähendab, ja arvestades seda, et praegu sümboliseerib see halvasti tehtud tööd. Minu meelest on õige aeg rääkida asjadest, kuidas need läksid ja miks need nii läksid.

Jaak Aaviksoo, alustaks kõige olulisemast, vastutusest: mida tähendab teie välja öeldud seisukoht, et olete valmis võtma vastutuse? Tsiteerin: «Ma ei saa aru, kuidas selline jama võimalik on. Aga ma saan aru, et vastutan selle eest.» Mida see vastutuse võtmine tähendab?

Jaak Aaviksoo: Vastutus on väga lai mõiste. See hakkab peale iga inimese vastutusest ja seisneb selles, et peame aru andma oma kaaskodanikele, mida ütleme või teeme, mida kirja paneme. Ja igaüks oskab selle vastutusega toime tulla, nagu ta oskab, mõnikord on endalgi piinlik, kui oled valesti käitunud või midagi öelnud, mida tahaks tagasi võtta. Selles mõttes on juba see diskussioon, mida me blogides oleme pidanud, õpetust andnud mõlemale poolele. Muidugi on ühiskonnas vastutus ka formaalselt olemas, näiteks administratiivne – kui keegi on teinud vale otsuse, siis peab ta selle eest vastutust kandma ja selle jaoks on protseduurid ja reeglid olemas. Olgu see siis kaitseministeeriumis või mõnes teises organisatsioonis.

Aga kui te viitate poliitilisele vastutusele, siis ministri jaoks on neli võimalust. Üks on, kui sa ise end enam ei usalda. Tajud, et oled teinud midagi, mis on vastuvõtmatu ja otsustad ise tagasi astuda. Loomulikult ma kaalusin seda, juba siis, kui ilmnesid valgustusprobleemid. Veelgi tõsisemalt siis, kui klaas alla kukkus. Jõudsin järeldusele, et tagasiastumine ei ole see vastutuse kandmise vorm, mida ma peaksin võtma. Lisaks on vastutus erakonna ees, kes võib mind tagasi kutsuda. Peaminister võib suvalisel hetkel esitada avalduse presidendile ministri ametist vabastamiseks. Ja lõpuks riigikogu, kes võib avaldada umbusaldust. Mina usun, et need teemad üles ei kerki, aga päris selge on mulle ka see, et kui see sammas korda ei saa, siis Aaviksool kaitseministrina pikka pidu ei ole.

Valimised on kaheksa kuu pärast, pikka pidu ei ole Aaviksool kaitseministrina juba ametiaja lõppemise tõttu. Kas enne ametiaja lõppu saab sammas korda?

Jaak Aaviksoo: Ma arvan, et see saab korda enne ametiaja lõppemist. Tahaks nii, et enne kui «kured läinud, kurjad ilmad, luiged läinud, lumi taga» oleks see sammas korras. Aga arvan, et kõige tähtsam pole kiirus, vaid kvaliteet.

Daniel Vaarik, saan aru, et teie jaoks ei olnud kaitseministri vastutuse võtmise jutt piisavalt veenev. Tsiteerin: «Kaitseminister väidab korraks ennast võtvat toimunu eest küll vastutuse, kuid siis ülejäänud postituse jooksul tegeleb ohtra demagoogiaga teemal, miks ta tegelikult ikka ei vastuta samba projekti halva elluviimise eest.»

Daniel Vaarik: Jah. Kõigepealt – mis puutub vastutuse võtmisse, siis ka minule tunduks vale nõuda, et kaitseminister peaks tagasi astuma. Aga on üks hästi lihtne vastutuse võtmise viis:  ma palun vabandust. Ja seejärel ütlen, millised sammud ma järgmisena olukorra lahendamiseks teen. Pärast vabanduse palumist on iga põhjendus juba üleliigne, see vähendab vabanduse palumist. Oma blogipostituses lahkasin näiteid kaitseministri demagoogiast. Kõige suurem neist pole härra Aaviksoo toodud, vaid see oli samba loos juba varem. Ja see on samba kriitikute vastu astumine väitega, et kas teile ei meeldi siis Vabadussõda või vabadus. Mul on tunne, et kaitseministril oleks olnud võimalus see propagandistlik väide postitusest kõrvale jätta. Jutt ei käi Vabadussõjast, jutt käib monumendist.

Jaak Aaviksoo: Alustaksin vabanduse palumisest. Jah, ma ei ole seda teinud. Olen öelnud, et tunnen piinlikkust olukorra pärast ja pean oma kohuseks leida lahendus. See on olnud minu eesmärk. Tegelikult alates hetkest, kui Vabadussõja võidusammas, õigemini selle konkurss, minu portfelli sattus.

Praegu tuleb tunnistada, detailidesse laskumata, et üks meie lepingupartneritest, Tšehhi firma Sans Souci International on oma tööd teinud nördimapanevalt kehva kvaliteediga. Ma olen ise seda olukorda võrrelnud, tundugu see võrdlus pealegi ülepingutatud, Vabadussõjaga. Ka Vabadussõjas tuli meil enne taanduda Kehra alla, kui saime vaenlased maalt välja. Praegu ei ole kõige olulisem süüdlaste otsimine, kes mida ütles ja mida ei öelnud, vaid viia see töö rahulikult lõpule.

Daniel Vaarik: Ma vabandan, härra Aaviksoo, aga te tegite seda jälle – võrdlesite sammast Vabadussõjaga. Ometi need ei ole võrreldavad. Miks on sellised kujundid vajalikud? Kui võrrelda üht ehitusobjekti – sammast – sõjaga, tekitab see raamistuse, kus arvame, et meil on vastane, keda peame maha suruma. See tähendab minu meelest, et me ei võta vastutust.

Jaak Aaviksoo: Igaüks mõtleb oma rikutuse piirides. Mulle pole kunagi tundunud, et ma võitlen kellegi vastu. Isegi Tšehhi firma ei saa ju olla Eesti Vabariigi või kaitseministeeriumi või Jaak Aaviksoo vaenlane. Selline ettekujutus on minu meelest kummaline, et mitte öelda arusaamatu.

Tegelikud probleemid, millega tuleb toime tulla, on tehnoloogilised ebakohad, korralduslikud probleemid, lahendused õiguslikus ruumis. Paljud küsimused pole lahenenud mitte seepärast, et me ei oska või ei saa, vaid need võtavad puhtjuriidiliselt aega. Soov kujutada seda võitlusena on inimese vabadus, aga kindlasti mitte kohustus. Nii et võtame seda parem avarama pilguga ja mõistame neid inimesi, kes selle nimel pingutavad. Me ei saa rahul olla, aga see ei tohiks viia olukorrani, kus me kujutame kedagi ette vaenlasena.

Daniel Vaarik, teie blogist kumab läbi võimalus, et samba rajamise käigus manipuleeriti avaliku arvamusega.

Daniel Vaarik: See oli ka põhjus, miks ma selle postituse kirjutasin. Manipulatiivset palli ei pannud veerema kaitseminister Aaviksoo, aga samas oleks temal olnud võimalus see peatada. Otsides protsessi ajalugu, olen leidnud näiteks momendi, kus peaminister võrdles sambaehitust olümpiamängudega – keegi ei ole mängudeks sobivas vormis, aga see ei tähenda, et olümpiamängud tuleks edasi lükata. Selliseid paralleele, millega on müüdud sammast avalikkusele protsessi jooksul, on mitu. Teine sageli silma jäänud väide oli, et kui seda nüüd ei tehta, ei tehta seda mitte kunagi. Kuidas me saame midagi sellist väita ja kas see ei ole manipulatiivne infoedastus? Ja selliseid näiteid on veel ja veel.

Jaak Aaviksoo: Võib-olla üldise elukogemuse ja ettevalmistuse tõttu ei ole mul kalduvust näha manipulatsioone ja avaliku arvamuse kujundamist kõigi ütlemiste taga, mida inimesed teinekord täiesti spontaanselt väljendavad, kaasa arvatud mina ise. Ka minu blogiteksti pole koostanud palgalised PR-inimesed. Ma arvan, et ütlemisi võiks võtta palju siiramalt ja vahetumalt. Mis puudutab ütlemist, et kui nüüd ei tehta, ei tehta seda kunagi, siis muidugi see on utreeritud väide, aga teades, et põlvkond, kes võitles Vabadussõjas, on meie hulgast lahkunud ja seetõttu jääb isiklik side sõjaga läbi vanemate ja vanavanemate nõrgemaks, oleks samba rajamise projekt mõne aasta pärast saanud ühiskonnas veel väiksema toetuse.

Daniel Vaarik: Ma ei usu samuti, et aset leiavad suured manipulatsioonid, küll aga usun, et väikesed. Ja need väljenduvad just sellises sõnastuses.

Jaak Aaviksoo, millal sai sambast üksnes ideoloogiline objekt ning kas see, et ideoloogiline pool tõusis kõigist teistest aspektidest olulisemaks, võis olla põhjuseks, et tehniline pool – rääkimata esteetilisest – jäi teisejärguliseks?

Jaak Aaviksoo: Tuleks tagasi minna 2005. aastasse, kui riigikogus oli kaks projekti: kas rajada Vabadussõja võidusammas või vabaduse memoriaal. Te saate ju aru, et need on kaks erinevat lähenemist vabadusele. Riigikogu otsustas Vabadussõja võidusamba kasuks. See oli poliitiline valik. Ja ka edasine on suures osas poliitilise protsessi tulemus. Mis puudutab konkreetset teostust, praaki, siis see, nagu ma ütlesin, on nördimapanev. Lahutaks need kaks asja ära. Vaevalt et me saaksime praegu öelda, et ehituspraak on tuletatav poliitilistest otsustest.

Daniel Vaarik: Kui monumendi rajamine arutlusele tuli, oli esialgu jutt sambast, mitte Vabadussõja võidusambast. Ja mida edasi see protsess on läinud, seda enam just selliseid küsitavusi on esinenud. Palju otsustati protsessi käigus ja nende otsuste kohta ei saa kuidagi öelda, et need oleks poliitilise mandaadiga ette antud valikud olnud.

Praaki pole teinud üksnes tšehhid, praaki on olnud ka otsustes. Riigihanke seadus võimaldab teha erinevaid protseduure, mitte üksnes valida ühele, odavuse kriteeriumile vastavalt. Ja sel puhul oli tegu erakorralise projektiga. Tšehhi klaasifirma valiti viidates ülikõrgetele kvaliteedinõuetele ning see firma, kes oli odavam, jäeti valimata. Kõik protsessid ei olnud sugugi mitte paratamatud, palju sõltus ka otsustest.

Paistab, et oponentidel on erinev arusaam probleemide põhjustest. Jaak Aaviksoo, kas peamine on eelkõige Tšehhi klaasi kvaliteet  või võivad olla ka muud põhjused, näiteks valed valikud?

Jaak Aaviksoo: Probleeme on väga palju. Probleemid on selleks, et need lahendada ja enamik probleeme oleme edukalt ka lahendanud. Vaadates selle objekti püstitamise ajalugu, siis neid probleeme pole olnud mitte kümneid, vaid sadu. Ma arvan, et see on normaalne ja selle pärast pole vaja ülearu muretseda, teades, kui palju ehitusobjektidega probleeme on.

Mis meid häirib Vabadussõja võidusamba puhul, on valgustus ja allasadanud liist. Ma ei ole veendunud, et me jõuaksime edasi pisiasjadesse, tänasesse päeva takerdudes. Kindlasti tuleb lahendada need probleemid, mis on reaalajas konkreetselt lahendatavad. Aga ärge tahtke võimatut, loodusel on oma reeglid. Võiksime mitte kütta kirgi ja emotsionaalseid hoiakuid, vaid pigem uskuda sellesse, et lahendus ei ole praegu mitte selles, kas lõhkuda maha, asendada klaas teise materjaliga, vaid küsitlused näidavad, et ollakse rahul selle sambaga sellisel kujul, nagu see on. Vead tuleb lihtsalt kõrvaldada.

Daniel Vaarik: Aga kui kujutleksime, et sama objekt oleks avatud Ameerika Ühendriikides sõjakangelastele ja oleks selgunud, et see ei tööta. Ma ei kujuta ette sel juhul seda poliitikut, kes ütleks, et iga asi omal ajal, üks probleem korraga.

Ei ole ühtegi sümboolsemat asja kui monumendid ja nende puhul ebaõnnestumine võimendub, sest nende eesmärk on kajastada õnnestumist ja avaldada tänu. Mida tehakse näiteks siis, kui parandamine ei õnnestu?

Jaak Aaviksoo: Kui parandamine ei õnnestu, leitakse uus kaitseminister, kes leiab parema lahenduse.

Aaviksoo ja Vaariku blogivaidlus

1.    Jaak Aaviksoo: «Ikka jälle meenub mulle tunnustatud kunstieksperdi ärritunud küsimus: «Miks see Vabadussõda teile nii tähtis on?»»
    Daniel Vaarik: «Sellega üritab minister teha tehte, mille kohaselt samba austamine = Vabadussõja austamine. See on paraku tähelepanu juhtimine tegelikult probleemilt.»
2. Jaak Aaviksoo: «Tean, et teistsuguse lähenemise korral oleks ka see, seitsmes katse ebaõnnestunud. Ja ma usun ka neid, kes ütlevad, et järgmist katset püstitada rahvuslik monument Vabadussõjas langenutele poleks enam tulnud.»
    Daniel Vaarik: «Müüti, et «kui meie seda sammast ei tee, siis ei tule seda kunagi», raiuti nii Reformierakonna kui IRLi poolt avalikku teadvusesse, kuid millel see teadmine või usk õieti põhineb? Sellel, et sammast polnud seni rajatud? Jah, ma usun ka, et monumendi rajamine vabadusele on keeruline, kuid valiku seadmine rahva ette küsimusega kas «nüüd või mitte kunagi» on selgelt ebademokraatlik ning patroniseeriv.»
3. Jaak Aaviksoo: «Alates esimeste tõrgete ilmnemisest kindlustas iga partner end lepingut tehes mitmekordselt, et ka halva õnne korral ellu jääda.»
    Daniel Vaarik: «See ONGI ju ametkonna tööks – hind kontrolli all hoida? Sellega mitte hakkama saamine on läbikukkumine, mille eest peaks keegi vastutama.»
4. Jaak Aaviksoo: «Mina ei tea, kas klaas materjalina oli ja on parim. Selle üle võib vaidlema jäädagi – usaldasin neid, kel silmad särasid ja kes uskusid põhjamaiselt karge ja salapäraselt kumava klaasi sisse.»
    Daniel Vaarik: «Kas saab nii suletud olla, et isegi ühte telefonikõnet klaasimeistritele või arhitektidele ei olnud tahtmist teha? Kui vaadata omaaegset meediat, siis leiab nii klaasiekspertide kui arhitektide hinnanguid, mille kohaselt selline sammas ei ole klaasist sellisel kujul hea idee.»