Küsimuse, milline on elu väärtus, võiks lahterdada samasse kategooriasse küsimusega, mis värvi on armastus ja mis on üldse elu mõte. Sellele võib vastata väga filosoofiliselt, aga ilmselt ka väga pragmaatiliselt.
Arrak: kui kallis või odav on eestlane?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keemiliste elementide hind, millest inimorganism koosneb, on ilmselt väga väike. Väikseks peavad oma elu hinda ka depressiivsete Eesti väikelinnade noorukid, kes öösiti külavahel pruugitud autodega purjuspäi end ja oma parimaid sõpru surnuks kimavad.
Teaduslikus mõttes peetakse inimelu hinnaks sotsiaal ja poliitilistes teadustes surma vältimise piirhinda. Seda väljendatakse summaga, mis kulub surmade vältimiseks ühe ühiku võrra. Majanduslikust seisukohast on oluline ühiskonnaliikmete valmidus panustada inimelude säästmisse ehk siis maksta selle eest. Küsitluse andmed, mida refereeriti 2. juuli Postimehes, ongi üks katse taolist valmidust võrrelda.
Mikroökonoomikast tuttava kahanevuse seaduse kohaselt peaks iga piirkulu langema ehk siis iga täiendava elu päästmine osutuma odavamaks. Tänapäeva asjastatud industriaalühiskonnas loob tehnoloogia üha uusi võimalusi füüsiliste ja vaimsete traumade tekkimiseks. Kasvõi liiklussurmade kahandamine üha võimsamate ja kiiremate liikumisvahendite olemasolul nõuab üha kallimate ja ohutumate kiirteede ehitamist. Kuuskümmend või seitsekümmend kilomeetrit tunnis sõitvaid Mostvitše ja Žaporožetseid polnud vaja üksteisest sõidupiirdega eraldada. Nii nagu kruusasel metsateel, ei saa ka kõige kallimal ühesuunalisel kiirteel välistada, et mõne auto rooli on sattunud enesest ja teistest mittehooliv isend.
Kõik inimesed ei käitu kunagi ratsionaalselt ehk siis elusid säästvalt. Inimeste riskivalmidus erineb nii börsil kui tundmatus kohas vette hüpates. Varakapitalistlikud sotsiaalsed geenid soosivad ilmselt rohkemate riskide võtmist. Hoolimatus iseenese suhtes kasvab üle hoolimatuseks teiste suhtes. Viimast võib kogeda Eestimaa linnade vähegi elavama liiklusega ristmikul või maanteel.
Postimehes avaldatud HEATCO projekti andmetel on inimelu kallis kõrgeltarenenud heaoluriikides (Norra, Luksemburg, Šveits) ning odav postkommunistlikes, odava tööjõu ja madala elatustasemega riikides (Ungari, Eesti, Slovakkia, Poola, Leedu Läti). Norras maksab inimelu 51,7 miljonit eesti krooni, mis on 7,6 korda rohkem kui Eestis (vastavalt 6,8 miljonit krooni). ELi keskmisega võrreldes maksab eestlane ligi kolm korda vähem.
Üldine majanduslik seaduspärasus on, et rikkas riigis ongi asjad kallimad. Norras ei maksa vaid inimelu palju, ka hamburger on väga kallis. 2009. aasta juulis maksis Big Mac Norras 6,2 dollarit, mis on 74 protsenti rohkem kui Ameerikas (3,6 dollarit). Šveitsis oli hamburger (ehk siis kohalik valuuta) dollari suhtes üleväärtustatud 71,2 protsenti, Rootsis 43 ja Taanis 39 protsenti. Loogika ütleb, et odavate inimestega maades on ka toit odav. Tõestus: Poolas oli hamburger 36,3 protsenti odavam kui Ameerikas, Eestis ja Leedus ligi 29 protsenti ning Lätis 25 protsenti. Poola inimelu maksab Norra omast 8,6 korda vähem, hamburger on 2,7 korda odavam.
Ostuvõime pariteedi printsiip (OVP) ongi selle poolest hea, et ta võimaldab võrrelda asjade tegelikku hinda (ja miks mitte ka väärtust) erinevate tootmiskuludega riikides. Nii nagu hamburgeri tootmiskulud on riigiti erinevad, nii ilmselt ka inimese suureks kasvatamine. Norras kasvatatud kilo (frii)kartuleid on palju kallim kui Bulgaarias kasvatatu. Seda nii klimaatilistel kui maksupoliitilistel põhjustel. Aga ka põhjusel, et rikkama riigi elanik on nõus nii toidu kui elu eest rohkem maksma.
Luksemburglase palk oli 2007. aastal (OVP arvestuses) 50 000 dollarit, Iirimaal 44 000 ja Hollandis 42 500 dollarit. Poolas samal ajal 15 500, Portugalis 18 300 ja Tšehhis 18 900 dollarit. Selge on see, et Skandinaavias on õpetaja ja hambaarsti palk kõrgem. Järelikult maksab ka haritud ja terve inimene rohkem.
Huvitav oleks ostuvõime pariteedi printsiibi rakendamine inimelu hindamisel Euroopas. Hindade ja tulude taseme võrreldavaks muutmisel on teatavasti aluseks USA hinnatase. Kuna IMF ja Maailmapank asuvad Ameerikas, siis taandatakse kõikide teiste riikide hinnad USA tasemele. Nominaalselt oli 2009. aastal maailma rikkaimaks riigiks Luksemburg – sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta 97 500 dollarit. Selge, et kõik mis selles väikeriigis toodetakse, on väga kallis. Ameerika hindadele taandatuna jäi Luksemburgi tulutasemest järgi 78 000 dollarit (erinevus 22,7 protsenti Luksemburgi kahjuks). Suurima languse toob hinnakorrektsioon kaasa maailma kalleimas riigis Norras: nominaalne SKT inimese kohta 80 100 dollarit, OVP-SKT aga 58 600 dollarit ehk siis koguni 36,7 protsenti väiksem.
Odavate inimestega Kesk- ja Ida-Euroopa on ka madalate hindadega ja tuludega. Eesti nominaalne SKT inimese kohta moodustas 2009. aastal OVP-SKT-st 75,4 protsenti, Lätil 76, Leedul 66,2 ja Poolal 62 protsenti. OVP-printsiipi elu hinna kalkuleerimisel arvestades saame tulemuseks, et norrakas ei maksa mitte 51,7 miljonit eesti krooni, vaid 37,8. Eestlane muutub aga palju kallimaks – 6,8 miljoni krooni asemel inimese kohta saame 9 miljonit krooni. Keskmine euroliitlane muutub samuti odavamaks – uus hind on 18 miljonit krooni (vana oli 19,5 miljonit).
Järeldus. Asjade, sealhulgas inimelude odavus või kallidus on väga suhteline ja sõltub taustsüsteemist ning hindamise metoodikast. Eestlane on ikka veel kaks korda odavam kui eurooplane (=18/9). Halba enesetunnet võiks ehk tõsta asjaolu, et lätlane on veelgi odavam (18/6,7=2,68).