Läinud reedel paukus vasar Tartu Ülikooli senatis. Kahe aasta pärast jätkab Eesti ülikool, nagu Gustav Suits 1919. aastal ülikooli pidulikule avamisele pühendatud õnnesooviluuletuses teda nimetas, nelja teaduskonnaga. Õigusteaduskond ja usuteaduskond taanduvad instituutideks.
Niisiis, rong on läinud, kui just riigikogu ei võta tegevjuristide ja õigusteadlaste survel ette Tartu Ülikooli seadust ennast. Teaduskonna loomine või selle kaotamine pälvib kindlasti avalikku huvi. Usuteaduskonna käekäik on varemgi heitlik olnud. Rahvusülikooli avamise eel, 1919. aasta kevadel puhkes äge vaidlus usuteaduskonna säilitamise vajalikkuse üle, kandudes koguni Eesti Asutavasse Kogusse. Arvati, et kui üldist teoloogilist haridust vajatakse, siis piisab osakonnast ajaloo-filosoofiateaduskonna juures.
Juba järgmise aasta kevadel kustutatigi usuteaduskond teaduskondade nimekirjast. Kahe sõja vahel säilitas usuteaduskond oma koha ülikooli struktuuris. Nõukogude võim omakorda viis asja lõpule. Taasiseseisvunud Eestis oli üks esimesi asju usuteaduskonna taastamine. Nüüd ollakse tagasi rahvusülikooli algusaegades.
Väärib tähelepanu rektor Volli Kalmu kommentaar TÜ senati otsusele: «Ajalugu ja traditsioonid on osa Tartu Ülikooli väärtustest ja mul on hea meel, et nii nõukogu kui ka senat suhtuvad seniste teaduskondade identiteediga seotud hirmude maandamisse tõsiselt.»
«Hea meel» tõsisest suhtumisest «hirmude maandamisse» osutus siiski vaid viigileheks langetatud otsusele.
Just nimelt, see, mis pihta saab, on identiteet. Nimi on enne, nomen est omen. Nimi ennustab, osutab, üldistab nime taga toimuvat. Inimese nimi käib tema eel ja lõpuks on ainus, mis temast jääb. Nimevahetus on identiteedivahetus. «Teaduskond» on mahult laiem termin kui «instituut». «Teaduskond» (fakulteet, lad facultās – ’võimalikkus, võimalus, võime, jõud, oskus, anne’) hõlmab kõik teaduskonna nimesse kuuluvad aspektid.
Teaduskonna nimes sisalduvad fookussõnad – praegusel juhul «õigus» ja «usk» – toimivad otsekui tsentripetaalsed jõud. Nende teaduste interdistsiplinaarsust ei tagata allutamise/lülitamisega suurematesse kooslustesse. Interdistsiplinaarsus on mistahes teaduse viljelemisel ja ka õpetamisel enesestmõistetavus. Kõigepealt «distsipliin» ja seejärel «inter-». Piltlikult öeldes ei saa kirjandusteadus läbi ilma füüsikata ja füüsika opereerib metafooridega.
«Instituut» nihutab esiplaanile oma korraldusliku sisu («asutus»). Tartu Ülikoolis (järjekordselt) toimuv juhtimis- ja struktuurireform ongi olemuselt «elukorralduse eesmärgiga», nagu rektor Kalm oma Postimehes ilmunud artiklis (PM, 16.06.2014) ka ütleb.
Korraldus ja juhtimine on aga täiesti ise asjad. Juhtida saab vaid protsesse, liikumist. Pole välistatud, et protsessi juhtimine viib ühel päeval tagasi korralduse muutmisele ja tulevased Tartu Ülikooli üliõpilased astuvad taas uhkusega õigus- või usuteaduskonda.