Jüri Vendik: Putin «Novorossija projekti» lõksus

Jüri Vendik Foto: Erakogu

Postimehe Moskva kolumnist Jüri Vendik kirjutab, et Venemaa rahvuslased on hakanud Putinis pettuma seepärast, et Ukraina- ja läänevastasele lauspropagandale pole nende meelest järgnenud piisavalt jõulist sõjalist sekkumist.

«Ja ärgu Putin ja tema klikk lootku, et me unustame ära, kuidas tema venelased reetis ja fašistidest jõletiste poolele asus.»

Seda kirjutas üks vene marurahvuslasest vähetuntud blogija (Igor Andrejev on ta nimi) mõni päev tagasi, veel enne seda, kui rahvajuht «palus» föderatsiooninõukogul Ukraina territooriumile vägede viimise luba tühistada. Aimata võib, mida arvavad härra Andrejev ja sajad tuhanded tema mõttekaaslased nüüd, mil sissetung Ukrainasse on justkui ametlikult ära jäetud.

Putin ja tema lähikond on oma Ukraina-mänguga sattunud, vähemalt väliselt, ebameeldivasse olukorda. Kui tegemist oleks pisut vabama riigiga, võiks see olukord olla kohe väga-väga ebameeldiv.

Marurahvuslasteks on nüüd muutunud – nii ohjeldamatu Ukraina- ja läänevastase telepropaganda kui ka omaenda postimperialistliku paranoia mõjul – suurem osa venelastest. Õhkkond riigis on umbes nagu kunagi pronks­ööde aegu Tallinna tänavatel või Eesti Moskva saatkonna ees märatsenute našistide keskel. Või hullemgi: tegemist on ikkagi päris sõjaga.

Ja kõik need inimesed ootasid Putinilt, et kohe-kohe viib ta väed Ukrainasse, päästab sealsed venelased, purustab fašistid ja soovitavalt kogu Ukraina riigi ning liidab Venemaaga kogu «Novorossija» ehk Uus-Venemaa, Harkivist kuni Izmailini välja.

Seda lootsid need, kes läksid «Novorossijasse» Ukraina vastu sõdima. Üsna paljud neist ei kavatsenudki arvatavasti tasapisi toibuva-taasloodava Ukraina armeega lahinguid pidada. Nad arvasid – ja nii neile arvatavasti lubati ka –, et kohe ületavad Vene tankid piiri ning nad marsivad nende tankide sabas rõõmsalt Kiievisse.

Seda lootsid algul kindlasti ka paljud Kagu-Ukraina elanikud, kes vaatavad vaid Vene telekanaleid, kes arvasid, et «banderalased» ja «fašistid» tulevad neid tapma, kes tervitasid Venemaalt ja Krimmist saabunud sõdalasi ja kasakaid. Ja need rääkisid seda sama juttu: kannatage natuke, kohe tuleb Vene armee ja siis on teil kõik «täitsa Krimm».

Ja muidugi mõista seda uskusid nii lihtinimestest Vene televaatajad kui ka arvukad rahvuslastest arvamusliidrid.

Ja siis nägid nad kõik, et rahvajuht juba kolmandat kuud vassib, venitab ega tee üldse mingeid otsuseid, «õigetest» otsustest rääkimata. Nad on silmanähtavalt pettunud.

Slovjanski hõivanud «Donetski rahvavabariigi kaitseminister» Igor Girkin, alias kolonel Strelkov, on viimaste nädalate jooksul teinud mitu avaldust selle kohta, et ilma Venemaa otsese sekkumiseta tema Ukraina armee vastu kaua ei pea – seda sekkumist aga ei tule ega tule.

«Arvan, et riigijuhtide argus ja meelekindlusetus /.../ viivad nende Krimmi sündmuste najal üles puhutud reitingu langemiseni. Praeguses olukorras on Kremli eneseõigustuskatsed, jutud «kavalast» poliitikast lihtsalt naeruväärsed» – nii kirjutas juuni keskel rahvuslasest publitsist Lev Trapeznikov.

Ja mida kirjutab nüüd Putinist tema alles hiljutine tuline pooldaja, populaarse netiväljaande «Sputnik i pogrom» autor Jegor Prosvirnin, seda tasub lugeda originaalis. See on liiga värvikas, et siinkirjutaja julgeks oma puise tõlkega selle ära rikkuda.

Nüüd veel see otsus vägede mittekasutamise kohta. Tegelikult ei muuda see suurt midagi. Vabatahtlikud ja relvad voolavad endiselt üle piiri, vajaduse korral föderatsiooninõukogu «muudab meelt» sama hõlpsalt, nagu on seda seni teinud. Lõppude lõpuks saab teoreetiliselt teha näiteks sellise triki, et tunnustada Donetski ja Luganski «rahvavabariike» ja siis viia juba väed sisse, sest see ei ole enam Ukraina territoorium...

Kuid ikkagi näib see kõik rahvuslaste silmis reetmisena. Seejuures võivad paljud arvata, et just hirm sanktsioonide ees on see, mis sundis Putinit tagurdama hakkama. Täpsemalt üteldes, mure oma uusrikastest semude pärast, kes sanktsioonide alla sattusid. Võib-olla ongi, kuid igatahes pole asi praegusel juhul mitte tegelikkuses, vaid ühisarvamuses. Ja nii mõnigi ehk hangib nüüd endale Boriss Nemtsovi ja Vladimir Milovi brošüüri ja otsib sealt suurema huviga, kes on õieti need Rotenbergid ja Timtšenkod, et meie suur juht nende pärast vennad-venelased fašistide käest päästmata jättis.

Mõned Putini kriitikud ennustavad nüüd kahjurõõmsalt, et varsti võivad Ukrainasse sõdima läinud mehed kodumaale tagasi pöörduda. Ja nad võivad seejuures olla väga halvas tujus: pettunud, löödud ja pisut muutunud vaadetega rahvajuhi poliitikale. Ja neil on relvad käes ja administratiivhoonete ja politsei jaoskondade hõivamise kogemus seljataga.

Vähetõenäoline muidugi – seni kuni FSB ja selle osa, piirivalve, on ülemvõimule truud. Aga kindlasti on ka Venemaa jõustruktuurides palju pettunuid.

Ka välispoliitiliselt on Ukraina-seikluse tulemused Venemaa jaoks üsna nutused. Moskva on saanud endale Krimmi, kuid kaotanud kogu ülejäänud Ukraina. Krimm aga jääb trumbiks Venemaa vastaste käes igasugustel tulevastel läbirääkimistel. NATO ja vana Euroopa pealinnad on teatud määral üles ärganud, ei pea enam ei Venemaa naabreid peast vigasteks häirekellalööjateks ega Venemaad usaldusväärseks partneriks.

Putin ja teised Vene riigi juhid on sattunud vähemalt näiliselt sundseisu: kui teed järske liigutusi Ukraina suhtes, tulevad senisest karmimad sanktsioonid. Kui jätad tegemata, valmistad pettumuse oma rahvale.

See viimane variant oleks võinud nii Putinile isiklikult kui ka kollektiivsele Putinile olla vägagi ebameeldiv, isegi ohtlik. Aga ei ole. Sest Putini käsutuses on riigitelevisioon – kõik traadita kanalid. Need saavad iga kell rahvale kõik ära seletada: kui tark on rahvajuhi senine poliitika olnud, kui ettenägelikud on nüüd tema vastassuunas tehtud sammud ja kui hästi on Venemaal üldiselt läinud, vaatamata arvukate vaenlaste salakavalusele.

Nii et Putini populaarsus püsib seal, kuhu see on pärast Krimmi sööstnud – 80 protsendi kandis.