Vambola Paavo: mida Juhan ei õpi...

Vambola Paavo Foto: Postimees.ee

Lõpueksamid on noortel selleks korraks läbi ja pinged langenud. Vanemad elasid eksamipäeva rohkem läbi kui asjaosalised ise. Ometi jääb õppeaastast midagi kripeldama. Uut moodi andsid teadmistest aru nii põhikooli- kui ka gümnaasiumilõpetajad.

Poleemika vallandas põhikooli matemaatika lõpueksam. Nii palju põrujaid pole iial olnud. Direktoritel ja õppejuhtidel on põhjust peeglisse vaadata ning mõelda, mis on valesti. Kindlasti on oma osa kanda õpetajatel. Osas koolides olid nõrgad õpetajad ja taset polnud ollagi. See pole saladus. Kui ülesanne osutus loodetust raskemaks, oli häda käes.

Üritasin ka ise kurikuulsat matemaatika peenraülesannet lahendada, ent jäin jänni. Tekst oli laialivalguv, sisust oli raske aru saada ja lisaks tekkis mitmetitõlgendamise võimalus. Nõudis mõtlemist ja kontsentreerumist. Kui see on täiskasvanule pähkel, siis mida tahame närvis üheksandikelt.

Ülesannete koostajad ilmselgelt ei vaadanud materjali kriitiliselt üle. Üks on täiskasvanu, teine õpilase vaatenurk. Ilmselt elasid matemaatikud-metoodikud teises dimensioonis ega arvestanud noorte keskmist teadmiste taset.

Tulevikus soovitan haridusministeeriumil ja Innovel ametisse palgata professionaalsed keeletoimetajad, kes heidaksid ülesannete selgitavale osale kriitilise pilgu ja parandaksid stiili- ning muud vead. Suurte põrujate kõrval oli Eestis koole, kus polnud ühtegi matemaatikas läbikukkujat. Ilmselt kehtib ütlus: raske õppustel, kerge lahingus.

Kui pedagoog oli terve õppeaasta range ja pani õpilastele nende endi arvestusest madalama hinde, oli see hea. Parem olgu veerandihindeks tugev kolm kui nõrk neli. Paljud kolmelised saidki hiljem eksamil nelja ja rõõmustasid. Õpetajatelgi oli hea meel.

Kaldun arvama, et läbikukkujate hulgas oli palju neid, kes olid õppeaasta jooksul ülehinnatud. Kool peab arendama loovust, seda nõutakse eksamitel. Miks osa õpetajaid pööras sellele tundides vähe tähelepanu, on järelemõtlemise koht. Nõrkade tulemuste hilisema analüüsi juures tuleks aru nõuda koolijuhtidelt.

Suuremate põrujatega koolide juhid peaksid vastutuse võtma ja ameti maha panema. Kui järgmisel kevadel peaks taas midagi seesugust korduma, tuleb kool tõsisema tähelepanu alla võtta.

Paljusid lapsevanemaid ja eesti keele õpetajaid kurvastab meie noorte manduv kirja- ja eneseväljendusoskus. Missugust põlvkonda ja elu edasiviijaid me tahame, kui kirjandit klassikalises mõttes ei pea haridusministeerium oluliseks. Põhikooli emakeele eksamil piisab, kui annad oma mõtted edasi 200 ja gümnaasiumis 400 sõnaga. See on ju lühikokkuvõtte kirjutamine.

Kõike teeme arvutiga: igapäevased referaadid, uurimistööd. Pastapliiatsi või sulepea käeshoidmine on juba praegu paljudele probleem. Mis saab kümne aasta pärast? Kas tõesti lõpetame seal, et kui tuleb kunagi allkiri anda, ei osata enam oma nime kirjutada ja tehakse kolm risti?

Lõpukirjand tuleb taastada. Väljendusoskus ja arutleva essee kirjutamine on eluliselt vajalikud. Tulevikus tööle kandideerimisel nõutakse nii motivatsioonikirja kui ka essee kirjutamist. Kirjand on küpsuse väljendaja, see näitab, kui valmis ollakse elluastumiseks.

Liialt palju on meil kõiksugu õpetajaid-metoodikuid, kes räägivad, kuidas peab tegema, aga nad ei kõlba tavakooli õpetama. Metoodikud on eluvõõrad ja kui nende suuniste järgi tegutseda, ongi tagajärjeks läbikukkumised. Rohkem peaks kuulama igapäevaste õpetajate häält ja ettepanekuid.