Ega õigupoolest ju suurt midagi juhtunudki. Vähemalt esmapilgul ja Eesti konteksti silmas pidades. Nooruke peaminister keelas telekanalil valitsuse pressikonverentsil osaleda, sest talle ei meeldi Tallinna Televisiooni propagandistlik iseloom ja rahakasutus.

Tõepoolest, paljudele ei meeldi, ja täiesti arusaadavatel põhjustel. Kuid pangem küsimus veidi laiemasse konteksti ja vaadakem korraks asja nii, nagu see paistab Euroopa tasandil.

Alates 1766. aastast, mil maailma esimene infovabadust puudutav seadus Rootsi parlamendis vastu võeti, on infovabadus olnud osa sellest suuremast õiguste kogumist, mida me nimetame inimõigusteks. Tõsi, informatsioonile ligipääsu reguleerivate seaduste puhul on tänapäeval oluline näiteks ka see, kas info on teistest kanalitest kättesaadav, kuid see pole praegu peamine. Tähtis on seaduse aluseks olnud põhimõte ja see, et selle seaduseni jõudmine polnuks võimalik ilma taustal toimuva valgustusajastu ning selle mõtlejateta. Teisisõnu, see seadus oli osa arusaamast, et ratsionaalne arutelu on tõe ilmsiks tulemiseks oluline, ning see ei saa toimuda, ilma et informatsioon oleks kõigile avatud.

Vaatame nüüd toda Eestis aset leidnud juhtumit uuesti, selle teadmise valgel ja Euroopa kontekstis. Ühe riigi peaminister keelab opositsioonipartei vaateid esindaval meediakanalil ligipääsu valitsuse tegevust puudutavale infole. Nii vaadatuna ei lähe see teguviis vastuollu mitte üksnes meediavabaduse, vaid ka ratsionaalse arutelu põhimõtetega. Küsimus, kas TTV puhul on ülepea tegu ajakirjandusega, pole isegi nii oluline. See, kas TTV litsents on ülepea asja eest antud või mitte, ei ole küsimus, mida peaks lahendama peaminister. Kui litsents on olemas, siis on kanali ajakirjanduslikku pädevust hinnanud asjakohased instantsid. Poliitik pole kompetentne andma selle kohta hinnangut ega ka juba antud hinnangut muutma.

Inimene – ka peaminister – on teatavasti ekslik, kuid selles polegi probleem. Probleem on, kui oma eksliku otsuse juurde jäädakse. Tänases lehes ütleb peaminister, et TTV õõnestab riigi usaldusväärsust ja seab selle toimimise alused pidevalt küsimärgi alla. Ning seepärast ta oma otsusest ei tagane.

Just nii ütles ka abtiss «Viimses reliikvias» vend Johannesele Agnese abielu kohta Hans von Risbieteriga. Me teame, mis abtissist ja vend Johannesest sai. Küsimus pole selles, kelle seisukoht on õigem, vaid selles, kas vabadust – praegusel juhul infovabadust – saab piirata ilma euroopalike põhimõtetega vastuollu minemata. Valgustusajastu mõtlejate õlgadel seisev traditsioon ei arva, et see võimalik oleks.