Miks mitte ka venemeelsete propagandakanaleid samaväärselt enda omadega käsitleda, kirjutab suhtekorraldaja ja kolumnist Raul Kalev Postimehe arvamusportaalis.
Raul Kalev: härra Rõivas, miks te neid viit sõna välja öelda ei julge?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peaminister Rõivase karm väljaastumine «mittetasakaalustatud» meedia ignoreerimiseks on minu silmis natuke sama mõõtu asi nagu Venemaa president Vladimir Putini korraldus samasooiharaid olümpiale mitte lubada. Mõlemat seisukohta võib ju mõista, kuid olgem ausad, demokraatiast on nad täpselt sama kaugel. Mitte, et mina, siinkirjutaja, homseksuaalsusesse või Tallinn TVsse väga kirgliku poolehoiuga suhtuks. Oh ei. Kuid iga kord, kui keegi võtab omale õiguse midagi teiste eest otsustada kellegi teise demokraatlikke õigusi piirates, tasuks endalt igaks juhuks küsida, kas see otsus on ikkagi Eesti huvides.
Minul on noorele ja sümpaatsele peaministrile selge küsimus: kas poleks mitte aeg teatud poliitilistel jõududel eesotsas Reformierakonna ja IRLiga Eesti ühiskonnas lõpetada see kassi-hiire mäng ja öelda otse välja, et NEID inimesi me inimesteks ei pea. Ei, mitte homoseksuaalidest ei räägi ma seekord. Räägime Eestis elavatest venelastest, venekeelsetest ja venemeelsetest Eesti kodanikest ja kodakondsuseta venelastest. Nendest, keda me avalikult oma riigi kodanikeks kutsusime, keelt õppima sundisime ja integreerima meelitasime, kuid kellele me tegelikult palju õigusi anda ei soovi. Ikkagi okupandid ja nende järeltulijad. Ega siis kapo aastaraamatute trükimust valeta: teatud isikuid peetakse meile vaenuliku riigi mõjuagentideks ja sellega on nende ja nende toetajate saatus juba eos otsustatud. Välja!
Vahel, kui teen välismaalastele Burchart XI nime alla Tallinnas giidituure, armastan rääkida sellest, et Tallinn pole kunagi tegelikult olnud Eesti linn. Mis siis, et eestlased on seda alati omaks pidanud, napib paljude aastasadade jooksul siin tegelikult neid aastaid, mil eestlased, need tegelikud eestlased, ka tegelikult linnajuhtimises on otsuseid vastu võtnud. Valus, aga tõsi. Tänaseni.
Teine teema, mida turistidele pajatan, puudutab eestlaste kardinaalset mentaliteedimuutust eelmise sajandi alguses: mitusada aastat saksa parunite all vaevelnud rahvas pidas sedavõrd suureks verivaenlaseks sakslasi, et oma iseseisvuse nimel oldi valmis Venemaaga rahulepinguks, millega tunnustasime esimese riigina maailmas tsaari kukutanud nõukogude võimu. Seda sama režiimi, mis meid veidi hiljem alla neelas. See oli tegelikult maailma üldsuse suhtes jõhkram samm, kui oleks täna Ukraina suveräänsuse jõuga võtmise tunnustamine. Venemaa-viha tuli meie rahva hinge alles pärast Siberi kannatusi ja ühtäkki muutusid hoopis sakslased sõpradeks.
Olen küsinud turistidelt, et mida teha selle meie rahvast seest õõnestava viha, kibestumise ja vimma ärapühkimiseks venelaste pealt. Tavaliselt tuleb mul endal retooriliselt vastata: tuleks lasta hiinlastel meid okupeerida. Aga ei paista seda okupatsiooni kusagilt, mistõttu peame tegema ausaid otsuseid tänases päevas ilma nende abita.
Härra Rõivas, kas poleks aeg nii poliitilisel tasandil otse välja öelda, et asi pole tegelikult mitte Tallinna TVs. Et asi pole isegi mitte Tallinna linnavalitsuses ega Keskerakonnas, mille poliitiline edu teid häirib. See, mida teie, härra Rõivas, ju tegelikult öelda tahate, on ju selgemast selgem: see pool Tallinna elanikest, kellest suurem osa on venekeelsed, ei vääri, et nende hääl Eestit juhiks. Parem, kui seda häält üldse ei kostaks, sest see on ilmselgelt eestivaenulik. Mulle tundub, et teile tunduvad venelased kodanikeks sobivat vaid juhul, kui nad pole venemeelsed ega keskerakondlased. Ei vaata kesktelevisiooni ja vaataks vaid AK tasakaalustatud uudiseid. Neidsamu uudiseid, mis võtavad oma info Ameerika-sõbralikest kanalitest ja mis alles hiljuti kiitsid türannist ja julmurist Gruusia presidenti vaid seetõttu, et see oli kasulik Ameerika positsioonile Gruusias.
Arusaadavalt on teie probleemiks ka asjaolu, et Tallinn pole Eesti linn. See on aga demokraatlik paratamatus, kui soovite. Iseasi, kas maarahva häältega Toompeal istuvad riigijuhid sedasorti demokraatiat tunnustada tahavad. Aga Edgar Savisaar on võimul nende häältega mitte seetõttu, et ta oleks Kremli sabarakk, nagu teda näidata olete püüdnud, vaid ta on lihtsalt julenud ka seda «teise sordi» elanikkonda inimestena kohelda. Ja mis siis, et kohtlemisel on juures omakasupüüd? Teil pole või? Olnuks IRLil ja Reformil natukenegi huvi neid valijaid oma poole meelitada, tulnuks nende poole näoga pöörduda!
Ma tean teie vastuseid ja demagoogiat juba ette. Kindlasti pole teil väidetavalt mitte midagi venelaste vastu, teid hoopiski häirib linnaelanike raha eest tehtav ühe erakonna propaganda. Eksole! Seda vilet puhub ka naljamees Juku-Kalle, kelle ajaleht KesKus pole küll kunagi hiilanud poliitilise erapooletusega, kuid kellele intervjuudest te millegi pärast keeldunud pole.
Ja veel väidate teid häirivat, et Savisaar rahvaga manipuleerib. Onju! Aga lubage teist läbi vaadata: teie sees räägib hirm, vanavanematelt kaasa saadud hirm venelaste ees. Ja hirm oma hirmunud valijate poolehoidu kaotada.
Muide, see hirm ei väljendu vaid NATO külje alla pugemise tarkuses, vaid avaldub ka muudes pugejalikes poliitotsustes. Ma pole siiani saanud aru, miks Eesti, kus kogu riigistruktuur näeb sisepoliitiliselt vaeva, et võidelda venemeelsuse, venekeelsuse, jms vastu, ei soovi neid teemasid meie välispoliitikas mainidagi. Meil on Venemaaga samal tasemel diplomaatilised suhted nagu Soomega, kuid me ei kutsu Venemaa saadikut kunagi aru andma, kui riigiduumas kas Žirinovski või Kremlis mõni Putini abidest ähvardab Eestit erinevate roppustega. Miks meie ministrid ei sammu otse Pika tänava saatkonda või meie Venemaa saadik ei marsi Kremlisse, kui on soov midagi selgeks rääkida? Miks me kunagi ei kutsu Moskvast tagasi oma saadikut, kui meile näkku sülitatakse? Miks me vaid voodi all iniseme nagu püksi teinud moosivargad, kes pole julgust oma naabriga nagu mees mehega näost näkku rääkida? Kardame?
Olgu, kartkem siis pealegi. Aga härra Rõivas, miks oli meil tarvis tormata Venemaaga piirilepet nendele sobivatel tingimustel sõlmima? See oli ju ometi teie erakonna algatus? Kas voodi alt paistab praegune Venemaa oluliselt usaldusväärsema partnerina kui Nõukogude Venemaa 1918. aastal?
Mina isiklikult soovitaksin selle pugejaliku poliitika jätta maha. See pole enam ammu diplomaatia, vaid täpselt samasugune lömitamine nagu nõukogude ajal. Ikka Eesti hüvanguks lömitamine, nagu meil on kombeks öelda. Kui ma 1989. aastal laulva revolutsiooni ajal 16-aastasena oma ungari-saksa esivanemate suvemõisaks olnud Tallinna lauluväljakul ringi käisin ja inimestele Nõukogude liidu kodakondsusest lahtiütlemiseks allkirjablankette esitasin, vabandas 90 protsenti inimestest end välja sellega, et «me ütleks küll lahti, aga kardame uut Siberi-rongi». See on nii teie kui teie valijate mentaliteet, härra Rõivas. Argus. Tänaseni.
Ka mina pole eile sündinud, et arvaks, et Venemaaga asju ajada on lihtne. Ei ole, olen seal aastaid äri teinud, palju raha korruptsioonile ja muule räkitile kaotanud. Kui ma tean, et Venemaal elab 150 miljonit venemeelset inimest, kes oma riiki armastades venemeelsust kuriteoks ei pea. Need on valdavalt toredad ja siirad inimesed, keda poliitika jätab külmaks. Just need inimesed ei saa aru oma sugulastest ja sõpradest, kes Eestis elavad või siin käies kohtavad vaenu, voodi alt immitsevat väikekodanlikku sappi. Miks te sakslaste vastu, kes teid aastasadu on ahistanud, kes fašistidena kogu Euroopa soovisid allutada ja eestlased mitu korda maha müüsid, sellist «aupaklikkust» üles ei näita? Kas see, mida tegi Stalin või see, mida teeb Putin, ongi venemeelsuse sünonüüm teie arvates? Kas mitte pole venemeelsuse võrdkuju hoopis Aleksander Puškin, kes võimudega tülis olles pool elu koduarestis veetis?
Mina ei tea, mis on Eestis venemeelsuse mõiste taga, kuid mulle on jäänud mulje, et tegu on suurima solvanguga. See võiks rahvakeeli tähendada Kremli tallalakkujaid, eesti keele ja suveräänsuse põhimõttelisi vastaseid jne. Praktikas aga ei tea ma oma sadade vene tuttavate seas ühtegi Kremli ebademokraatlike otsuste pimesi kummardajat, ei tea ka neid, kes põhimõtteliselt eesti keele ja kultuuri vastu on. Iseseisvuse vastaseid ka ei tea. Mulle tundub, et see on pseudoprobleem, mida hoitakse teadlikult elus vaid selleks, et tõmmata kodanike vahele joon. Peavad olema head ja pahad, muidu ei vea valimistel välja. Kui palju on neid Reformierakonna ja IRLi saadikuid, kes on venelaste hääli erinevatel valimistel käinud ostmas aserite või armeenlastest vahendajate, maffia jms abiga, peaasi, et avalikult keegi ei näeks, et me neist häältest huvitatud oleme!!?? Keegi Rosimannus toppis isegi Savisaare soovitusega enesereklaame venelaste postkastidesse. See pole normaalne ühele rahvale, rääkimata poliitikutest! Alandav ja piinlik. Elamislubade skandaalist ei tahaks parem mõeldagi.
Kui Eesti tahab saada demokraatlikuks riigiks, siis tuleb asjadest rääkida, nagu need on. Kas meil on tingimusteta demokraatia või tingimuslik? Kas meil on vaja inimesi, spetsialiste, töökäsi, sõltumata nende nahavärvusest, emakeelest, päritolust ja poliitilisest mõjutatusest, või mitte? Kui ei, siis ei.
Ja kui Tallinna TVd ei sobi vaadata ega neile intervjuud anda põhjusel, et see on venemeelsete häältel püsiva vastaspartei propagandakanal, siis tuleks ka valitsuse pressikonverentsil kenasti hääl puhtaks köhida ja selgelt need viis sõna välja öelda: venemeelsetel pole Eestis demokraatlikke õigusi. Jõudu!
Aga kui ka neil inimestel on meiega samad õigused, siis miks mitte ka nende propagandakanaleid samaväärselt enda omadega käsitleda?