Ka Zaza Urušadze järgmine film on seotud Eestiga

Zaza Urušadze võtab vastu Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aasta parima filmi auhinna. Foto: Peeter Langovits

Palju õnne, Zaza! Meie žürii leidis, et «Mandariinid» on sügiskevadise hooaja parim film, maksimaalse keskmise hindega 5,0.

Suur aitäh. Väga tore uudis. Eesti on mu vastu olnud üldse väga helde. (Peab silmas ka aasta algul saadud kultuurkapitali, välisministeeriumi ja filmiajakirjanike ühingu auhindu – T. T.) Palju heldem kui Gruusia, muide.

Kuidas on käinud viimasel ajal «Mandariinide» käsi?

Hästi. Festivaliteekond üha jätkub, ka auhindu koguneb, näiteks tuli just teade ookeani tagant Seattle’ist, kus see sai režii kolmanda preemia (second runner-up). Festivale on kogunenud ligemale 20, sh üpris eksootilisi, nagu Iraanis ja Indias. Järgmisena oodatakse meid juulis Jeruusalemma.

Milline on tagasiside Poolast, mille kinodes on «Mandariine» juba paar nädalat näidatud?

Väga palju ei tea, peale selle, et see jookseb seal 20 kinos. Hindan väga, et just Poola on esimene, kes selle kinolevisse võttis – teate ise, kui suured traditsioonid on poola filmikunstil.

Abhaasias, mis oli teie filmi tegevuspaik, käärib. Kas te näete võimalust, et Gruusia ja Abhaasia suhted paranevad?

Gruusia näeb palju vaeva, et kas või mingisugusedki suhted taastada, aga seni pole välja tulnud. Tõtt-öelda ma eriti ei usu ka, et see õnnestub. Või kui ka õnnestub, egas Venemaa siis Abhaasiat ära anna.

Milline tuleb teie järgmine film?

Olen alustanud tööd stsenaariumiga, mille on kirjutanud Dagmar Raudam. See on seotud taas Eestiga – maaga, mida ma olen armastama hakanud. See on lugu Gruusia noorukist, kes on kunagi põgenenud Abhaasia sõja eest Eestisse ja otsib nüüd oma identiteeti. Loodetavasti saame seda jälle koos teha ja punti tuleb taas Ivo Felt, kõrgeklassiline produtsent, kellega koos töötada on sulaselge rõõm.