Eesti film – 4 miinus

Foto: Pm

Teist hooaega järjest, sügisest kevadeni, hindas meie žürii ühe erandiga kinolevisse jõudnud uusi eesti mängu-, dokumentaal- ja animafilme. Keskmiseks hindeks kujunes seekord 3,6 mulluse 3,5 vastu. Tunnustuseks asendame hinde 3+ hindega 4-.

žürii lõppsõna

Tiina Lokk

PÖFFi juht ja filmikriitik

Juba mitmendat aastat järjest hoiab meie mängufilm siinsel filmiturul oma kindlat kohta: üks film vaadatavuselt harilikult esikümnes (mullu «Kertu» 42 543 vaatajaga) ja teine esikahekümnes (mullu «Mandariinid» 32 992 vaatajaga). Sugugi paha pole seis ka rahvusvahelisel areenil.

Cannes’is ja Veneetsias meid küll ei ole, aga oleme Berliinis, väiksematest festivalidest rääkimata. Kui kindlatel jalgadel meie filmindus seisab, on ehk vara öelda, aga arvestades selle kroonilist alafinantseeritust, on pigem tegu siiski väga hapra nähtusega, mis kindlasti vajab kodumaist toetust kõigil tasanditel.

Hoopis teine lugu on dokumentalistikaga, mis tootmismahult moodustab meie filmi põhiosa. Oleme küll jõudnud sinnamaale, et filmides käsitletavad teemad on sageli huvitavad, aga endiselt jääb puudu oskusest näha probleemi ning see täpselt ja selgelt välja tuua. Ka on valdavalt tegu rohkem teledokumentaalide kui dokumentaalfilmidega, mille koht oleks kinodes kõrvuti mängufilmidega.

Meie kinod, vähemalt Tallinnas, küll näitavad neid, mis on väga hea, aga erinevalt näiteks Soomest, kus kohaliku dokumentaalfilmi ladviku vaatajate hulk konkureerib mängufilmiga (mullu näiteks «Selänne» ja «Metsän tarina»), jääb meie dokumentaalfilmide vaatajate hulk mängufilmide omast kaugele maha.

Põhjus pole aga mitte meie vaatajas, kes ei olevat justkui harjunud dokumentaalfilmide pärast kinno tulema. Põhjus on ennekõike filmide kunstilises tasemes, režissööri abituses ja käsitööoskuste puudulikkuses ühe või teise teema avamisel, oskuses näha elus endas kujundeid ja sümboleid.

On hea, et meie dokumentalistid on hakanud vaatama laiemalt enda ümber ja otsima ainest mitte ainult koduõuelt, vaid ka mujalt maailmast. Tõstatatakse huvitavaid probleeme ja leitakse huvitavaid kangelasi, aga jällegi – autorid jäävad enamasti oma kangelastele ja pahatihti ka probleemidele, mida käsitletakse, selgelt alla. Vaja oleks aines endale paremini selgeks teha ja julgem olla.

Otsigem heas mõttes intriigi elust enesest ja ärgem unustagem, et ka dokumentaalfilmis eksisteerib dramaturgia.


Indrek Kasela

Sõpruse kino pidaja

Postimehe edetabeli koostajate maitse langes suures osas kokku Eesti publiku maitsega. Suurim üllatus oli teiste žüriiliikmete hinnang Veiko Õunpuu filmile, mis paistab paljuski erinevat rahvusvaheliste festivalide arvamusest – on ju «Free Range» meie paremini vastu võetud filme välismaal. Jättes kodumaise maitse iseärasused kõrvale, ei saanudki «Risttuulest» uue Eesti filmi verstaposti ning tundub, et välismaine publik pole seda üldse omaks võtnud. Samas usun, et noorelt režissöörilt võib tulevikus midagi loota.

Dokumentaalfilmide rohkus näitab tõenäoliselt kahte asja: see koolkond on Eestis heas vormis ning oma eksistentsi hästi korraldanud. Teiseks on mängufilmide tootmine üksikute luksus ja rohkete siseintriigide mängumaa, mis paneb mitmed head projektid seisma (kus on «Rehepapp»?), ja seda mitte ainult Eestis. Eks Õunpuu tulevase filmi («Roukli») rahastamine Hooandjas näitab sama: väsimust filmi riikliku rahastamispoliitika suhtes ning vajadust teha filme nüüd ja kohe.

2014. aasta jätkub veel mitme hea filmiga. Eriti ootan Jaan Toomiku uut filmi, millele vähemalt rahvusvaheline kunstimaailm juba hoiab pöialt.

Kokkuvõtvalt on olnud korralik filmiaasta, mis näitab eelkõige seda, et varasematel aastatel on tehtud head tööd. Loodame, et uued tuuled filmipoliitikas ei vii senist taset alla.


Lenna Kuurmaa

muusik

Kuigi oli viljakas dokumentaalfilmihooaeg ja väljatulnu seas leidus päris mitu huvitavat filmi («Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha» ja «Dora Gordine» näiteks), jäi hooaega kroonima siiski mängufilm, eelkõige «Mandariinid» ja selle järel kohe «Risttuules». Peale selle eksis nende kõige eredamate mälestuste sekka ära ka «Kajaka teoreem», mida ei oskagi kohe kuhugi liigitada ja mis oli nõnda teistmoodi, et ei teagi, kas see on hea või mitte…

Aga meelde see jäi! Tore, et armastatud raamatust «Suur maalritöö» tehti ka ilus joonisfilm, mille kauneim osa oli küll muusika, aga muusika ja film on teatavasti lahutamatud. Kordan üle eelmise hooaja kokkuvõttes öeldut: ootan üht tõeliselt head lastemängufilmi.


Roman Baskin

lavastaja ja näitleja

Mängufilmis oli üks tippteos («Mandariinid») ja üks väga huvitav eksperiment («Risttuules»), aga kvalitatiivset tasemehüpet ei toimunud. See oleks aga hädavajalik, et tõsisemalt Euroopas konkureerida ja tipp­festivalide võistlusprogrammi sattuda või lihtsalt Põhjamaade levisse pääseda. Üheks põhjuseks on kindlasti seriaalide madal tase, mis lõputult lihtsustab audiovisuaalset väljenduslaadi kõiges: režiist näitlemiseni välja.

Dokumentalistikas üllatas algelisus: enamik teoseid on reportaažimaigulised. Suhe portreteeritavasse jääb üsnagi vaimutuks, teravat autoripositsiooni napib. Maht kasvas üle nelja korra, aga sisu jäi õõnsaks.

Animatsioon hoiab endiselt lippu kõrgel, on fantaasiarikas, vaimukas ja enamasti ka huvitava teostusega.

Kokkuvõttes oli lõppenud filmihooaeg üsnagi tavapärane, eelnevaga võrreldes vähem ere.

Rõõmustav on see, et esikolmikusse jõudsid animafilmide asemel ka mängufilmid, kuid tervikpilt on ikkagi küllaltki ähmane.

Iga filmi juurde käivad kommentaarid ilmusid AK numbrites jooksvalt.