Raul Meel – kunstnik ja mesinik. FOTO: Peeter Langovits

Kumus on oktoobri keskpaigani avatud  Raul Meele suur retrospektiivnäitus. Teaduskirjanik Tiit Kändler kirjutab kokkupuudetest kunstniku ja tema maailmaga.

Vahel juhtub, et inimene teeb oma elust midagi hoopis muud, kui elu seda keskmiselt taluks. Katalaan Antoni Gaudí ehitas 1920. aastatel kirikut, mis jäigi ta elu ajal poolikuks, kuid kõlab tänaseni kui enesesarnase maailma prohvetlik ennustus. Hispaanlane Salvador Dalí ehitas enesest 1930. aastatel alul sümboli, mis toimib tänaseni ja haarab servapidi ka teadusmaailma – olgu näiteks kasvõi tema painduv kell.

Hollandi graafik Maurits Cornelis Escher ehitas möödunud sajandi keskel üles oma sümmeetria, mis, nagu takkajärgi selgus, sisaldas kõik kristallograafide seni ja edaspidi avastatud sümmeetriarühmad. Belglane René Magritte ennustas oma piltidega maailma, kus on loomuomane, et korraga esinevad nii minevik, olevik kui tulevik – milleni on nüüdisfüüsika ääri-veeri jõudmas.

Eestlane Raul Meel on nelja aastakümne jooksul üles ehitanud universumi, mille olemasolust ei pruukinud enamikul meist aimugi olla, kuid mis oma näiliselt raudsest loogilisusest hoolimata on servapidi lahti ja laseb enese sisse kui mitte minna, siis piiluda ometi.

Püüan siin selgitada neid olusid ja meeleolusid, mis valitsesid Eesti noore teadusintelligentsi seas ajal, mil Raul lõpetas bensiinimahutites oleva bensiini mõõtmise üle Eesti omaenese tabelitele toetudes ja alustas kütuse ammutamist kusagilt, millele siiani ei oska anda muud nime kui kõiksus.

Ühistegevusest sündinud uus

Minu esimene kokkupuude Rauli universumiga oli, kui Tõnu Karu juhatas 1974. aastal mind Raul Meele näitusele, mis toimus Endla tänaval asunud ENSV kohaliku tööstuse ministeeriumi projekteerimise, tehnoloogia ja kujunduse instituudi saalis. Seal rippus üleval oleva akenderea all ka «Taeva all» (1973), ja see oli asi, mis tabas minu mõttemaailma keset. Asja mõistmiseks püüan kirjeldada tollast tausta.

Sumbunud ning üha agressiivsemaks ja venestusmeelsemaks muutuvas teadus-, kunsti- ja hariduspoliitikas oli mu tollane pesa küberneetika instituudi füüsika sektoris ehk Lippmaa sektoris justkui teiselt planeedilt. Lippmaa tõi oma Ameerika-reisidelt raamatuid ja plaate, juurdunud oli meie arvates läänelik tööstiil ja omavaheline suhtlemine.

Kuid hing vajas suhtlemist kunstiinimestega, et täita seda õõvastavat üksildustunnet, mida süsteem paratamatult ja nähtamatult süstis. Olin sellega alanud juba 1960. aastate lõpul Tartu Ülikoolis, rajades ansambli Kuup ja Kera, mis sarnaselt Rajacaga, kuid veidi abstraktsemal moel, ründas ühiskonna mentaliteeti. Jaak Kangilaski kunstiajaloo loenguid ja filosoofia ajaloo loenguid kuulas lisaks minule nii mõnigi füüsikaüliõpilane. Tol ajal toimunud TRÜ kohvikunäitustel esines ka Meel – oma luulegraafika ja täringutega. See ei jätnud juhtkommuniste külmaks.

Imekombel jõudis just siis minu ja mu kaasmõtlejateni kolm meile kättesaadavaks muutunud üliolulist raamatut. Eesti keelde suhteliselt kähku tõlgitud ameerika matemaatiku ja filosoofi Norbert Wieneri «Küberneetika ja ühiskond» (1969) ning venekeelses tõlkes saksa kvantmehaaniku Erwin Schrödingeri «Mis on elu?» (1972) ja inglise keemiku ja kirjaniku Charles Percy Snow «Kaks kultuuri» (1973). Need äratasid lootust, et humanitaaride ja reaalide ühistegevusena võib tekkida midagi sellist, millele välisel vaenaval jõul on raskem vastu saada.

1960. aastate teaduseufooria-ajad olid läbi saamas. Need olid kandunud Eesti kunsti üsna pealiskaudselt, üksüheselt Alex Küti Tartu observatooriumi segatehnikas gravüüridest (teadlane aparatuuri sigrimigri vahel, 1973) kuni Alfred Saldre plakatini «Au nõukogude teadusele!» (1961) välja. Vello Vinn oli skeptilisem oma ofordis «Raketid» (1971).

Kuid imekombel tekkis ühistegevusest midagi uut. Toonases Tallinnas (ilma majata) tegutsenud Teadlaste Majal oli noortesektsioon, mida juhtis Andres Kollist, aktivist oli ka Tõnu Karu. Võtsime koos Karuga varustada Sven Grünbergi oma labori laseriga tema insta-show tarbeks, sõbrunesin Kuku-klubi õhustiku toel paljude arhitektide ja kunstnikega, kui saigi teoks näitus «Harku 75», mis on vist siiani jäänud meie kunstiajalukku.

Kirjutasin selle puhul loo «Uks», mis sai mu 1986. aastal ilmunud esikraamatu «Uksed akendeks» avalooks, ja hüppest läbi paberukse näitus avaneski. Kurismaa ja Okas ja Järmut ja Ollik on enim meeles, teistel pole vaja solvuda, eksperimentaalbioloogia instituudi saal sai imetabane ja Okas ladus lumisesse mõisaaedagi kolvihoidjatest statiividega installatsiooni, mis – peab häbiga tunnistama – meist paraja teaduspiirituse peal peetud peo järel sinna ka jäi.

Oluline oli tehtud, suhted erksamate füüsikute-keemikute-matemaatikute ja kunstnike-arhitektide vahel katkematult loodud. Hing sai tuge ja meel sai erksust ning vaim tuulutatud.

Teiselt poolt mõttelist müüri vaadates polnud see sugugi mitte nõnda. «Ärge tulge meie õuele mängima!» Lahtiseletatult kõlas 1970. aastate EKP keskkomitee kultuurijuhtide nõue: «Teaduste Akadeemia ei tohi sekkuda kultuuripoliitikasse.» See argument lasti käiku eriti näituste «Saku 1973», «Harku 1975» ja Tallinna kooli arhitektide 1978. aasta näituse puhul. Sest need toimusid Saku maaviljeluse instituudis, TA eksperimentaalbioloogia instituudis ja TA raamatukogu fuajees.

Enamjaolt tegeles nurinate liivasuunamisega akadeemik Nikolai Alumäe. Aga ega ka teised akadeemia juhtkonnast meid just tutistama kippunud. Peeti loomulikuks asjaks.

Kahe kultuuri ühendaja

Silmad said lahti ka selles osas, et Raul Meele nüüdiskunst on vägagi kaalukas, kui ta värbas mind kolimismeeskonda, mis ta lõppematuid sarju ühest kohast teise ja sealt kolmandasse ümber Tallinna pidi vangerdama.

Tol ajal oli raamimine ja klaasimine mesinikust kunstnikule veel võimalik, nõnda et kirusin ikka tõsiselt, miks küll nüüdiskunst peab olema sihuke lõputult sarjapõhine ja raske – kui Escheril aitas ühest pildist, siis Meelel pidi olema vähemalt 16. Seda kunstilis-füüsikalist tegevust meenutab mu seinal nüüd üks hiiglaslik siiditrükk «Akende ja maastike sarjas» – ilma trellideta sealjuures.

See jutt tundub kõik välisena, mil sisenen Meele näitusele Kumus, mille kujundajad ja kuraatorid on kui imekombel suutnud muuta nõnda õhuliseks. Õhulisus ongi üks sõna, mida ma Meele puhul kasutan, ja õhuliseks teeb tema just nimelt seriaalsus. Olen kuulanud Meele lõputuna tunduvaid tiraade sellest filosoofiast, mis on tema ühe või teise sarja taga ja sees ja ees, meeles ei ole paljut, kuid meelde, meele sisse, on see kõik ometi jäänud.

Sest Meel on üks haruldasi ja väljasurevaid kunstnikuliike maamunal, ja nimelt didaktik. Meel ei karda olla didaktiline. Juhin tähelepanu tema «Kaarjoonte sülelusele» 1985. aastast, millele leidsin ootamatu õppeotstarbelise vaste Lissaboni teadusmuuseumis 19. sajandi lõpul matemaatik Théodore Olivier’ kolmemõõtmeliste, peentraadist matemaatiliste mudelite näol, mis õppijatele seletavad, kuidas ühest geomeetriast saab teine, eukleidilisest Lobatševski sadulpinna oma näiteks.

Ja siis see krestomaatiline «Taeva all». Siin toimetab Meel kahe kultuuri, humanitaarse ja tehnilise kultuuri ühendajana. Pangem tähele, et tehnilistelt graafikutelt on ta valinud parabooliga sarnanevad jooned, millest oma pinnad üles ehitada. Parabool on paljude loodusseaduste matemaatiline tugi, aga ka silmale taibatav vaadata. Ja nõnda ei määra selle sarja olemuse mitte Meele juhiste kogu, vaid igaüks saab loodu baasil luua omaenese universumi. Seda võib vaadelda lõputult. Nii nagu parabooli ots kulgebki lõputult sinna, mille kohta me just palju ei tea. Kõiksuse kaugemasse ossa.

Kõiksuse üks osa on tühjus, vaakum, ja see ei ole füüsikute nüüdisarusaama kohaselt üleüldsegi tühi, siin lipsavad olematusest olevasse hiiglaslikud hulgad algosakesi, kasutades ära kvantfüüsik Werner Heisenbergi määramatuse suhet. Umbes samamoodi näen ma neid Meele nn kirjutusmasinaluule teoseid. Sõnad kisub olematusest olevasse inimese meel, olgu see siis nägemine või kuulmine või kompimine, kuid millise kuju need sõnad võtavad, on inimese teha.

Kirjutusmasinajoonistus «Sõidan tasa üle silla» (1971) realiseerub hetkeks peas, ja siis seda enam ei ole, mis sest, et paberil justkui oleks. See tuleb igal vaatajal-lugejal vaakumist jälle üha uuesti esile manada.

Nii nagu matemaatika on aju pühapäev, nõnda on ka Meele universumi külastamine aju ja meelte pühapäev. See seob meid hapra niidiga, ent ometi omavahel ja millegi olulisemaga kui seda on valimised, kooseluseadus või tubakaaktsiis. Mis sest, et vahel tahaks, et sul oleks Meele näitusel ühes diivan, millelt kõike seda universumit lõdvalt ja kaunilt nautida. Kuid ettevaatust! Meele «Dilemma. Nägemine» (1971) hoiatab ühtlasi Päikese protuberantside eest.

Nõnda on Raul Meel aegruumi ühendaja, sellisena ainulaadne Eestis, aga ühtlasi ka maailma fraktaalsuse, enesesarnasuse avastaja, veel enne franko-ameerika matemaatiku Benoit Mandelbroti 1982. aasta põhjapanevat raamatut «Looduse fraktaalne geomeetria».

Visandan siinkohal ühe Meele kunsti tabamiseks olulise mälupildi. On kevad. Istume väikese seltskonnaga ümber suure eestiaegse söögilaua Vilgutil, Raul ja Mari Meele suvekodus. Päike paistab meie peale vasakult ülalt, läbi verandaklaaside.

Raul istub laua otsas, Mari toob üha roogasid juurde. Teised on vakka. Raul võtab noa ja surub leivapätsi vastu oma rinda ning lõikab selle lahti. Ta määrib tükkidele peale äsja tarust ammutatud mett, pakub meile järgemisi. Kallab siis keset lauda seisvast, hõbehigimullikestega kaetud viinapudelist järgemisi pitsid täis. Veidi vaikust. Siis lööme klaasid kokku ja haukame meeleiba.

Patriarh oma paigas, nii nagu demiurg oma loodud universumi keskmes. Rahu, mõtete selginemine. Õnn.