Vladimir Sazonov

FOTO: Erakogu

Kui Iraagis ja Süürias võitlevaid äärmuslikke islamiste ei suudeta peatada, siis võime rääkida juba usufanaatikute rajatud uuest Bagdadi kalifaadist, mis hakkab eksportima fanatismi üle terve Lähis-Ida ning kardetavasti ka Euroopasse ja Aafrikasse, kirjutab Tartu Ülikooli orientalistika vanemteadur Vladimir Sazonov.

Lähis-Idas tõstab aina rohkem pead väga ohtlik ja äärmuslik jõud – islamistlikud usufanaatikud, nagu näiteks viimasel ajal edukaks osutunud salafistid Iraagis. Äärmuslikud islamistid on väga aktiivsed ka mujal. Eriti Süürias, kus juba mitu aastat kestab verine kodusõda ja kus islamistid soovivad luua kalifaati.

Nüüd ähvardab islamistlik kalifaat tekkida ka Iraagis. Bag­dadi keskvõimud on sattunud raskesse olukorda ja riik on taas katastroofi äärel. Ligi 800 000 põgenikku, sadu hukkunuid, ja kuigi praegu väidetakse, et äärmuslaste pealetung peatati, pole sõja tulemus veel sugugi teada. Iraak on riigina juba ammu habras ja võib iga hetk laguneda.

Iraagi praeguse olukorra juured peituvad osaliselt 2003. aasta sündmustes, kuid ka varasemas ajaloos. Kui lääneriikide koalitsioon 2003. aastal Saddam Husseini kukutas, siis ei arvestatud sellega, et Saddami vastu tegutsenud opositsioon oli nõrk ja killustatud. Pärast BAATHi partei ja Saddami kadumist poliitikast polnud nad suutelised omavahel normaalselt kokku leppima, aga enam polnud tugevat karismaatilist liidrit, puudus ka adekvaatne julgeolekusüsteem, mis oleks saanud riiki kontrollida. Saddam Hussein oli vähemalt suutnud Al-Qaedat ja teisi terroristlikke ning äärmuslikke organisatsioone oma riigist eemale tõrjuda, kasutades kohati väga tooreid meetmeid. Paraku aga jõudsid okupatsiooni tingimustes Al-Qaedaga seotud salafistlikud-vahhabiitlikud islamirühmitused Iraaki ja alustasid seal vägagi aktiivselt tegevust.

Tegelikult ei peitu Iraagi riigi praeguse raske situatsiooni sügavamad juured siiski mitte ainult 2003. aastal ja pärast seda toimunud sündmustes ning eelnenud diktatuuriaastates. Iraagi mõistmiseks tuleks vaadata eelkõige aega, mil varises kokku Osmani riik – see leidis aset kohe pärast I maailmasõda.

Tasub kohe mainida, et sellist rahvust nagu iraaklased pole kunagi olnud. Iraagi riik loodi mõningatest Osmani impeeriumi aladest. Loojad olid muidugi eurooplased (eelkõige britid), kes Lähis-Ida asju paraku ei mõistnud. Iraak on kunstlikult kiiruga kokkuklopsitud riik, kus rahvuslikud ja usulised grupid (nagu šiiidid ja sunniidid) ning erinevad alad on paljuski ajaloolised vaenlased. Varem või hiljem hakkab seesugune süsteem ragisema. Arvukad etnilised ja religioossed grupid ei saa omavahel läbi.

Kuidas suutis Saddam hoida riiki lagunemast? Tal oli toetus ja tugev vundament: BAATHi partei, sõjavägi ja enam-vähem hästi toimiv majandus. Eriteenistused olid tema käes, ta kontrollis meediat. Lisaks oli Hussein karismaatiline isik, kes oli rahva seas tohutult populaarne. Saddam Hussein suutis valitseda ühelt poolt jõhkra hirmupoliitikaga, teisalt aga ka osavalt grupeeringute vahel laveerides.

Jõud, mis on Iraagis praegu võimul, eesotsas peaminister al-Malikiga, ei tundu valitsemises just kõige pädevamad ja üleriigilist karismaatilist liidrit pole. Iraak pole kindlasti ka demokraatia ja inimõiguste kants, kuna kristlasi, jeziite, assüürlasi jt vähemusi kiusatakse taga nii usu kui ka rahvuse pärast.

Riik on sisuliselt kodusõjas. Süüria ja Iraagi islamistid on väga tihedalt seotud. Võib öelda, et nad tegutsevad ühisrindena, soovides luua Iraagi ja Süüria aladele kalifaati. Kalifaadi rajamise ideel on oma tugevad ajaloolised juured, mis peituvad varakeskajas. Seega tuleks minna Lähis-Ida ja Iraagi kaugesse minevikku ja vaadata Lähis-Ida poliitilist maastikku 7. sajandi alguses, mil Araabia poolsaarel oli tekkimas uus ja võidukas monoteistlik usk – islam.

Islami rajaja Muhammad (570–632) nimetas ennast prohvetiks ja alustas araablaste islamiseerimisega. Aegamööda tekkis Muhammadil arvukalt pooldajaid ja ta ostus edukaks vallutajaks. Anno Domini 613 hakkas Muhammad avalikult inimesi islamisse kutsuma. 24. septembril 622 kolis Muhammad oma pooldajatega Mediinasse ja temaga liitus suur hulk moslemeid. See daatum on islami ajastu algus ja ka islami riigi tekke alguseks, mida me teame nimetuse «hidžra» ehk «ümberasumine» all. Muhammad jätkas vallutusi ja 632. aastaks tunnustati islamit juba tervel Araabia poolsaarel. Kui prohvet ja islamisõdalane Muhammad suri, hakkasid tema asemel valitsema tema järglased kaliifid («asendajad»). Esimesed kaliifid vallutasidki kogu Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika, luues võimsa impeeriumi Hispaaniast Indiani, mida me tunneme Araabia kalifaadi nime all. Endised Bütsantsi ja Pärsia impeeriumi alad neelati araablaste poolt kiiresti alla ja neist said uue islami riigi territooriumid.

Omaijaadide dünastia kaliif Muavija (valitses 661–680) nägi Süürias strateegilist sõlmpunkti ning viis Araabia kalifaadi pealinna Damaskusesse. 750. aastal kerkis esile uus kaliifide dünastia. Võimule tulid Abbasiidid, kes viisid kalifaadi pealinna Damaskusest 762. aastal üle Bagdadi.

9.–13. sajandil kalifaat aegamööda nõrgenes. Ümbritsevad alad muutusid mässuliseks ja eraldusid Bagdadist. Samas säilis kaliifil moslemite silmis usuliidri positsioon. Kalifaadile tegi lõpu mongolite sissetung – 1258. aastal vallutasid mongolid Bagdadi linna, 1260. aastal hõivasid nad Damaskuse ja Aleppo. Kuid mongolid peatasid 1260. aastal Egiptust valitsenud mamelukid. 1261. aastaks oli Kairos taastatud kalifaat. Bagdadi kalifaadi ajad olid läbi.

Nüüd, Anno Domini 2014, õnnestus islamistidel (tegemist on äärmusliku sunniitiide rühmitusega Iraagi ja Levandi Islamivabariik) vallutada Põhja-Iraagis kahe miljoni elanikuga Mosuli linn ja veel teisigi linnu Põhja- ja Lääne-Iraagis – ca 80–90 km kaugusel pealinnast. Nüüd on islamistidel tekkinud tõsisem võimalus taastada kalifaat, mille keskuseks peaks saama Bag­dad, nagu see oli Abbasiidide ajal. Kuid Iraagi sõjavägi ja šiiidi vabatahtlikud on asunud vasturünnakule ning saavutanud teatavat edu.

Iraagi aladel tegutsevad ja vallutusi edukalt alustanud Iraagi ja Levanti Islamiriigi (ISIS ehk ISIL) esindajad soovivad saada oma kontrolli alla tervet Iraaki ja ka Bagdadi linna. Tegemist on salafistliku äärmusrühmitusega, mille rajajaks oli jordaanlane Abu Musad al-Zarqawi (1966–2006). Al-Zarqawi rajas selle liikumise 2006. aastal, mõni aasta pärast seda, kui algas lääneriikide koalitsiooni invasioon Iraaki. Rajamises osales Al-Qaeda ja hiljem liitus mitu suuremat ja väiksemat islamistlikku gruppi, nagu Islami Džihaad jne.

Iraagi Islamiriigi esimeseks liidriks sai Abu Omar al-Bag­dadi, kes hiljem mõrvati. ISIS on saanud tugevaid mõjutusi vahhabismist, mis on puritaanlik, fundamentalistlik ja ultrakonservatiivne. See tugineb soovile tulla tagasi islami allikate juurde, nagu Koraan ja Hadis (teos Muhammadi sõnadest ja tegevusest). Organisatsioon Iraagi Islami Riik kujutab endast riiki šariaatliku valitsemisnormiga, mis kontrollib osa sunniitide territooriumist. Oma suurimateks vaenlasteks peavad nad šiiite, keda on Iraagis üle 60 protsendi, ja Iraanis valitsevat šiiitlikku režiimi.

9. aprillil 2013 sai organisatsioon uue nime: Iraagi ja Süüria Islami Riik või Iraagi ja Levandi Islamiriik. ISISe võitlejad tegutsevad aktiivselt ka Süüria sõjas ja üritavad laiendada Süürias hõivatud ala Iraagi piirini, et jõuda seal võitlevate gruppideni. Samas on ISIS konfliktis mitme kohaliku rühmituse ja grupeeringuga, aga ka Iraagi keskvalitsuse ja kurdidega. Sellises troonide mängus ei pruugi nad osutuda võidukaks, kuna Iraak on täis vastuolusid. Ka Al-Qaedaga on neil viimasel ajal tekkinud lahkhelid ja 2014. aasta alguses teatasid Al-Qaeda liidrid, et ei toeta enam ISISt.

Mida ISISe äärmuslased siis soovivad? Lühidalt: rajada islami kalifaat Iraagis, kuid võimalusel veelgi laiemalt – kehtestada sunniitlik islamistlik teokraatia kogu Levandis.

Mis on ISISe programmi aluseks? Laias laastus sama, mis kõikidel islamistidel ja džihadistidel – on Koraan ja šariaat. Koraanist nopitakse välja kõige äärmuslikumad kohad, kasutatakse neid ära oma vägivaldse ja radikaalse tegevuse õigustamiseks.

Džihadistid kutsuvad oma toetajaid üles ususõjale ja selles toetutakse ideoloogidele, aga ka Koraanile. Isegi pühakirjaga rahvastel – juutidel ja kristlastel – pole äärmuslaste silmis lootustki saada õigele teele ja nad pole sugugi «paremad» kui muud uskmatud, kuna nad eksivad ja on tõest väga kaugel. Sellised kohad Koraanis on islamistide jaoks aluseks alustada ususõda.

Üks panislamistlikke rühmitusi on kurikuulus Moslemi Vennaskond, mis loodi 1928. aastal Egiptuses ja oli hiljuti Egiptuses ka võimul. Vennaskonna asutaja Hassan al-Banna unistus oli panislamistliku impeeriumi või hiigelkalifaadi loomine Hispaaniast Indoneesiani ning ta väljendas oma põhimõtteid järgnevalt: «Jumal on meie eesmärk, Koraan aga meie õigus, prohvet on meie juht, džihaad on meie tee ning surm Allahi (Jumala) eest on meie ülim taotlus.» Lühike, aga üpris konkreetne programm, kus liberalismile, sõnavabadusele, muudele demokraatlikele väärtustele ja põhimõtetele kohta enam ei leidu, kuna Koraan ja šariaat on kõikide normide ja seaduste alus.

Juba praegu on Mosulist põgenenud ligi pool miljonit elanikku. Tegemist on humanitaarkatastroofiga, kuid karta on, et hullem on veel ees. ÜRO mõistis nende tegevuse hukka, kuid islamistidele ei lähe ÜRO, Euroopa Liidu või teiste organisatsioonide ja riikide arvamused korda. Võeti hulgaliselt pantvange, sh ligi 50 Türgi konsulaadi töötajat, ka lapsi.

Iraan, kellel on Iraagiga piirid, tunneb ennast ohustatuna. Iraagi pärast, kus 2/3 elanikkonnast on šiiidid, ollakse Teheranis väga mures, kuna sunniäärmuslus ja sunniitlik islam pole šiiitlikule Teherani valitsusele meeltmööda. Seetõttu teataski Iraani president Rouhani, et Iraan kavatseb võidelda Iraagis tegutseva ja aktiviseerunud sunniäärmusluse ning terrorismiga.

2013. aasta märtsis kirjutasin ma Postimehe artiklis «Masendav perspektiiv»: «arvata seda, et Iraagi lagunemine (juhul, kui see siiski leiab aset) läheks rahulikul viisil, oleks naiivne» ning «pole mingit põhjust teist islamirevolutsiooni Lähis-Idas välistada».

2014. aasta juuni seisuga on Iraak endiselt väga ohtlikus olukorras ning lähitulevik paistab veelgi hullem, kui see tundus aastal 2012 või 2013. Aina rohkem painab küsimus: kas Iraak jääb püsima sellise kunstliku moodustisena, nagu see loodi pärast Osmanite kaotust I maailmasõjas, või laguneb kolmeks või koguni rohkemaks osaks?

Esialgne islamistide võidukäik Põhja- ja Lääne-Iraagis ei tähenda midagi head ja kui seda ei suudeta peatada, võib ka Bag­dad nende kätte langeda. Praegu on lootust, et nad siiski peatatakse. Kui seda ei suudeta, siis võime rääkida juba usufanaatikute rajatud uuest Bagdadi kalifaadist, mis hakkab eksportima usufanatismi üle terve Lähis-Ida ning kardetavasti ka Euroopasse ja Aafrikasse.

See tähendaks Iraagi lõplikku lagunemist, kuna põhjaaladel asuvad kurdid teevad kõik, et mitte alluda salafistlikele võimudele, ka šiiidid on selle vastu. Võimalik, et tekib ka kolmas riiklik moodustis, mis kuuluks sel juhul šiia moslemitele, keda Iraagis on üle 60 protsendi ja kes kindlasti ei soovi alluda sunniitlikele fanaatikutele. Šiiite toetav ja neid abistav šiiitlik Iraan teeks samuti kõik, et seda ei juhtuks. Iraagi kristlaste, assüürlaste, jeziitide ja juutide saatus on niigi kehv ning küsimärgi all, kuid usufanaatikute võimuletulekuga Bagdadis halveneks see veelgi.

Seega on nüüd küsimus selles, kas Iraagi keskvõimudel on praegu piisavalt ressursse ja võimalusi, et ära hoida Bagdadi linna vallutamist islamistide poolt ja astuda vasturünnakule. Võimalik, et see on teostatav vaid USA abiga. Barack Obama ütles hiljuti, et USA võib Iraagi valitsusvägesid toetada õhurünnakutega, Pärsia lahte on toodud Ühendriikide sõjalaev Mesa Verde ja lennukikandja George H. W. Bush.

Ainulaadne on asjaolu, et Iraani Islami Vabariigi president Rouhani on välja öelnud, et Iraan on valmis tegema koostööd USAga, kui USA hakkab regioonis terroristidega võitlema. Ei tohi unustada, et Iraagi praegune režiim on šiiitlik. Sunniitlik äärmuslus pole šiiitlikule Teherani valitsusele meeltmööda. Kas USA ja Iraan hakkavad nüüd selles valdkonnas koostööd tegema? Kas õnnestub peatada ISISe tegevus ning Bagdadi keskvõim jääb püsima ja suudetakse võita sunni äärmuslasi?