Argo Ideon: üle müüri

Argo Ideon Foto: PEETER LANGOVITS/PM

Ukrainas on välja pakutud plaan eraldada riik Venemaast piiril füüsilise barjääriga, «Ukraina müüriga», milleks praktikas võiks ilmselt saada mitme meetri kõrgune metallaed ühes lisarajatistega. Kava tagantlükkajaks on Dnipropetrovski oblastijuht, oligarh Igor Kolomoiski.

Tegu oleks parajalt kalli ja aeganõudva ettevõtmisega. Ukraina-Vene maapiir on ca 2000 kilomeetrit pikk. Seega pole üllatav Ukraina poole ootus, et ehitust võiksid toetada lääneriigid.

Maailm on 1989. aastast ikka kõvasti muutunud. Kes neist Berliini müüri langemist näinud ja piiride avanemisest eufooriasse sattunud Ida-Euroopa noortest oskas ette mõelda, et veel sama põlvkonna jooksul on võimalik selles maailmajaos näha uute müüride kerkimist?

Müüri kujund saatis eestlasi enne taasvabanemist pidevalt. Võib meenutada Juhan Viidingu öeldut: «…ka pikemad ei küüni üle ääre» (1974), mille Ruja laulu sisse pani.

Ilmselt oma põlvkonna kogemusest tingituna mulle müürid kohe põhimõtteliselt ei meeldi. Palju lahedam on sõita ju peatumata Valgast Valka või jalutada üle märkamatu Belgia-Hollandi piiri, kus kohvikulaua üks jalg võib asuda ühes, teine teises riigis.

Ometi on müürid tänase maailma reaalsus. Iisraeli püstitatud betoonsein Palestiina alade serva peal on tuntumaid, ning mitte ainult kuulsa seinakunstniku Banksy joonistuste pärast. Vastuoluline rajatis, samas on selle olemasolu ilmselt mõnegi inimelu säästnud.

Müüriga on alati nii, et tema mõte on hoida kas kedagi sees või kedagi väljas. Trendikam näib praegu väljas hoidmine. USA-Mehhiko piirile on seina rajatud juba tuhatkond kilomeetrit, ning see jookseb läänes otse Vaiksesse ookeani. Selle müüri mõte on eraldada kaht maailma, üks rikas, teine vaene. Ka Euroopa piiril on analoogiline sein täiesti olemas – Hispaania enklaavide puhul, mis asuvad Aafrika põhjarannikul Marokos. Ning hoolimata kõigist abinõudest ronib immigrante sealt ikkagi üle.

Tsivilisatsiooni kaitsmine barbarite eest on ajaloos üha korduv motiiv. Pole kahtlust, et müüride ehitamine oli abiks Hadrianusele Britannias ning aitas ka keskaegseid tallinlasi. Kuid vallutamatut müüri pole lõppeks olemas. Ei sakslaste kaitserajatiste süsteem «Atlandi sein» 1944 ega Hindenburgi liin 1918, ei prantslaste Maginot’ liin 1940 suutnud väärata pealetungivaid armeesid ega mängida otsustavat rolli sõja tulemuses.

Eks sama juhtu lõpuks ka tänase maailma betoonbarjääridega. Vähemasti tahaks siin optimistlik olla. Loodetavasti ei kuulu tulevik siiski rikaste ja edukate väikestele oaasidele, mis on kilomeetrikõrguse seinaga eraldatud sellest ülejäänud maailmast, kus võimutseb viletsus, kaos ning anarhia. Ükskord tulevad nad (tuleme me) üle müüri ikkagi.