Kaarel Tarand: palju suhteid, vähe maju

Kaarel Tarand. Foto: Toomas Huik.

«Tulevikukooli õpetajate arv on pöördvõrdeline õppetööks vajalike eriruumide hulgaga,» kirjutab ERMi avalike suhete juht Kaarel Tarand värskes Õpetajate Lehes.

Innovatsioonikoolide programmi esimese aastapäeva puhul küsiti ka minult, kõrvalseisjalt, kuidas ja kui palju Eesti kool uueneb. Pilguheit faktidele sundis mind vastama, et ei uuene, nähtavaid suuri ega väikesigi eesmärke pole poliitilisel ega muul otsustustasandil seatud. Midagi kogu aeg küll tehakse ja sellega on hõivatud suur hulk ametimehi, kuid paremat kooskõla muutuva tegelikkusega see rähklemine kaasa ei too, frustratsiooni raha- ja tulemuste nappuse pärast kõrvuti sihitu kulutamisega aga küll.

Faktid ei kao sellest ära, kui öö ära magada ja loota, et hommik on ilusam ja teistsugune. Ühiskonna hariduselu korraldus peaks sarnaselt muude elusfääridega toetuma demograafiliste faktide arvessevõtmisele ja võimalikult targale reageerimisele pikaajalistele muutustele rahvastikukäitumises. Kaitseväe tugipunkte või haiglaid ei ehitata lootusega, et kui on kasarmu või operatsioonisaal, küllap siis juba vastavalt ka sõdurid või patsiendid kuskilt välja ilmuvad. Koolitaristusse investeerimisel aga on käitutud vastupidi. Eesti laantes leidub hüljatud koolimaju juba rohkem, kui pärast sõda seal metsavendade punkreid oli, kuid ikka ei peata keegi Norra abiraha kulutamist mõisakoolide programmi raames või teises otsas uute nn riigigümnaasiumide projekteerimist ja rajamist maakonnalinnadesse Bismarcki-aegsete arusaamade järgi.

Eesti haridussüsteemi kujundamise lähiajaloos ehk okupatsioonijärgse veerandsajandi jooksul on demograafilistele faktidele eelistatud mütoloogiliste juurtega rahvuslikku minapilti, sotsioloogiliste küsitlustega sõelutud saaki (informeerimata arvamusi ja nende summeerimisest tulenevaid vigaseid üldistusi), traditsiooni teadmisele. See, et teise käega on riigi juhtkond kirjutanud alla euroopalikule kõigi ja kõige vaba liikumise ehk üldise mobiilsuse põhimõttele, ei paista otsustajatele endile millegipärast sugugi skisofreenilisena. Aga seda see on.

Haridusministeeriumi kinnitusel on üldhariduskooli suurim kuluartikkel taristu, mille rajamine ja ülalpidamine neelab kuni 60 protsenti koolikulude eelarvest. Inimestele ehk teadmiste ülekandmise protsessi sisulisele poolele jääb vaid 40 protsenti. Mitte ainult finantsilma harikrokodillid, vaid iga viimnegi kärpesisaliku poeg teab, et kulude kokkuhoidmiseks peab tegelema suurte kululiikidega, mitte pisiasjadega. Seda kooli puhul: kui suurim kululiik on taristu, siis selle alt saab ka kõige suuremaid summasid muuks vabastada. Pealegi on aegade algusest teada, et teadmiste ülekande vältimatu eeldus ei ole selleks ekstra loodud köetav avalik ruum. Rahvasuu järgi sai isegi kass lugemist õpetada ka kännu otsas istudes.

Kanooniliste põhimõtete järgi ehitatud suurte koolimajade rajamise lähtekoht on industriaalühiskonna algusaja arusaam, et ühe õpetaja kohta peab olema palju õpilasi ning nende ühistegevuse jaoks klassiruum. Kool kui organiseeritud lastehoiuasutus on vajalik ka selleks, et tagada laste kaitstus ajal, mil kõik lapsevanemad on tööl laste juurest ära. Sotsiaalteaduste üht kõige vettpidavamat, rahvastikusiirde teooriat pole haridussüsteemi arendamisel kunagi arvesse võetud, mis sest, et selle kehtivuse tagajärjed karjuvad iga päev ja igal pool kõrva.

Rahvastikusiirde teooria ütleb, et moderniseerumise algfaasi iseloomustavad võrdselt kõrge sündimuse ja suremuse näitaja ja sellest tulenev väike keskmine vanus. Esimesena hakkab teaduse ja tehnoloogia saavutuste ning seetõttu paraneva toitumise ja hügieeni tõttu vähenema suremus. Kuna sündimus sellele muutusele kohe ei reageeri, järgneb rahvastiku plahvatuse periood, mille käigus, nagu maailma lähiajaloost teame, võib ühiskondade rahvaarv hõlpsasti kümnekordistuda. Kuid linnastumise, hariduse, naiste õiguste kasvu ning emantsipatsiooni, võrdsuse suurenemise jm tõttu hakkab kahanema ka sündide arv naise kohta ning rahvastikusiirde lõpuks on ühiskonnas laste ja noorte osakaal väike ning elatakse tervelt kõrge vanuseni

Eesti kui globaalses plaanis rahvastikukäitumise pioneerrahvas (oma statistikat vaadates peame meeles pidama, et möödunud sajandi massimmigratsiooni järellainetuse mõju moonutab teatud määral pilti) on rahvastikusiirde protsessi ammu lõpetanud. Seega on meil üldjoontes jõutud väikese, pisut allapoole taastootmise taset jääva sündimuse, väikese suremuse ning küllalt kõrge keskmise elueani. Mis viimasest näitajast võrreldes Jaapani või Rootsiga veel puudu, tuleb pika okupatsiooni jääknähtudena arvesse võtta.

Sajandiga on alaealiste ja täiskasvanute suhtarv ühiskonnas drastiliselt muutunud. 19. sajandi lõpul, kui juba Eesti linnadeski ehitati uusi uhkeid koolimaju, oli iga täiskasvanud elaniku kohta oma alaealine. See oli lasterikas, kuid lühikese elueaga ühiskond. 40 aastat tagasi moodustasid alaealised veel ligi kolmandiku rahvastikust, aastal 2012 aga napilt üle 20 protsenti. Seega on meil praegu iga alaealise kohta neli täiskasvanut.

On võimatu järeldada sellest muud, kui et meie ajaloos pole kunagi varem olnud aega, mil lastele oleks saanud pakkuda praegusega samavõrra turvalist elukeskkonda ja haridust, mis võimaldaks hiljem oma pika eluga hästi toime tulla. Kuid selle asemel et pakkuda aina enamatele täiskasvanutele võimalust laste kasvatamises targalt osaleda, on ühiskondlikult püstitatud nn efektiivsusnõue suunatud vastupidisele – et võimalikult väike hulk täiskasvanuid (pedagooge) tuleks toime uue sugupõlve väljaõpetamisega nii, et see ülejäänud ühiskonna lõbutsemist võimalikult vähe häiriks.

Me peame oma uhketes «ajaloolistes» koolimajades sajanditaguse mahu säilitanud ruumides muistsega sama suuri klassikomplekte. Ja kui kümmekond aastat tagasi tehtigi katse hakata koolides õpilaste-õpetajate suhtarvu vähendama ning väiksemaid klasse pidama, siis nüüd on sellest põhimõttest hiilimisi loobutud. Tähendab, koolides ei ole õpilaste arv õpetaja kohta vähenenud isegi samas tempos sellega, milline on muutus rahvastiku üldstruktuuris. Rääkimata sellest lisast, mida oleks muutusele pidanud andma tehnoloogiline ja majanduslik progress.

Piltlikustamiseks robustne võrdlus. Kakssada aastat tagasi ihales pärisorine talupoeg kättesaamatu unistusena mõisahärra elu, mida aineliste näitajatena iseloomustasid kaks elupaika (mõisamajapidamine maal ning suguvõsamaja linnas), võimalus teha pikemaid ja korduvaid reise Euroopas, kuni sada hobujõudu (hobuste kujul) transpordivahendite liigutamiseks tallis, võimalus osaleda kõikvõimalikus mittetulunduslikus (vaimses) tegevuses. Ja muidugi kuulus sellesse komplekti ka laste koduõpetaja.

Kõiges loetletus on Eesti keskklass priiuse sünni aegse aadlimehe võimalused kätte võitnud. Tal on kõigi mugavustega eluase linnas ja abi- või suvemajapidamine maal. Paljudel juhtudel koos metsa- või põllumaaga. Keskklassi pere reisib regulaarselt nii töö- kui ka eraasjus. Mitte küll korraga pikalt, kuid summaarselt tihemini ja raisates sõidu ebamugavustele suurusjärgu jagu vähem aega. Keskklassi pere garaažis seisab igapäevaseks kasutamiseks kaugelt enam kui sada hobujõudu. Keskklass suudab ja tahab ajada vabakonna asju ning kõik peale Eesti parteide suudavad enda mittetulunduslikku tegevust ka ise liikmemaksudest rahastada. Ainus, mis pole arenguga kaasas käinud, ongi kool. Komplekti kuuluks ju ka individuaalõpe praeguse massikooli asemel, kus võrdne 1:1 suhe õpilase ja õpetaja vahel võimatu.

Vastuväide kõlab siinkohal, et üldiseks individuaalõppeks pole ei raha, õpetajaid ega aega. Kõik need väited osutuvad lähemal vaatlemisel valeks. Aga mugav on nii öelda, sest kui sead suure eesmärgi, pead ju selle saavutamiseks ka pingutama. Meie riikluse juhtmõtteks on aga viimastel aastatel kujundatud väärtees, et «ühiskond on valmis», järelikult ta suuri muutusi ei vaja ja üldse on maailm nii keeruline ja muudkui allakäiv, et kogu pingutus elus tulebki teha just saavutatud status quo säilitamiseks. Ja siis muidugi ei vaja uus juhtide põlvkond ka «suurt narratiivi», nagu rõhutas peaminister. Kui seda pole, pole ka kuskilt ammutada pingutamist väärivaid ideid.

On võimalik ja vajalik kehtestada Eestis esimesena maailmas selline koolikord, kus iga õpilase kohta on oma (individuaal)õpetaja. Esiteks peab muutma kooli ruumilist määratlust. Kool ei pea enam olema kindel eriotstarbelise majana rajatud ruum, vaid iga ruumipunkt, kus parasjagu toimub teadmiste ülekanne õpetajalt õpilasele. See võib olla õpetaja või õpilase kodu, aga ka mingi neutraalne avalik ruum. Selle ruumi ülalpidamiskulud on juba kaetud ning sellega vabaneb, nagu osutatud, 60 protsenti praegusest eelarvest õpetajate hulga ja tasu kiireks suurendamiseks.

Teiseks, kui kaob koolimaja kui õpetaja ja õpilase sundvahekorra toimumiskoha vajadus, kahaneb ühiskonnas summaarne õpetajate-õpilaste transportimise aeg (ja kaasnev energiakulu) vähemasti poole võrra kohe, kuid kaudseid kulusid (liiklusummikud jmt) arvesse võttes vabaneb veel hulgaliselt ressursse. Tuleku ja mineku (kohati suuremates linnades kuni kaks tundi päevas) võrra lühenev «õppeaeg» annaks võimaluse suurendada õppimise mahtu või siis kulutada vabanenud aeg huvidele/harrastustele ja muule vabatahtlikule arengule.

Loomulikult lüheneb õppetöö päevanorm ajas ka seetõttu, et individuaalkontakt on grupitööst kordades tõhusam. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Eesti muusika- ja kunstihariduses on individuaalõpe aastakümneid normiks olnud ning tulemus on ka me rahvaarvuga võrreldes täiesti ebaproportsionaalne edu neil aladel globaalselt. Miks ei peaks muudel aladel samamoodi minema?!

Ja lõpuks, kui palju stressi kaob, kui lapsevanemad ei pea tegema töö ja elukoha valikul sundkäike vastavalt sellele, kuhu me esivanemad kunagi koolimaju on ehitanud! Väheoluline pole ka Oxfordi teadlaste Frey ja Osborne’i mulluse uurimuse järeldus, et kui 20 aastaga kaovad automatiseerimise tõttu tõenäoliselt ligi pooled praegusest 700 ametialast tööturul, siis kõik pedagoogilised ametid on väga «masinakindlad». Meie kutse- ja ümberõppesüsteem peaks seda uurimust teraselt jälgima – pole mõtet valmistada inimesi ette tööks, mille masinad ise ära teevad. Mida rohkem õpetajaid, seda vähem töötuid. Niisiis on õpetajatele vajalikku lisaraha peidus ka nn tööturuvahendite miljardite hulgas.

Öeldu on plaani lühim võimalik visand. Mõistagi nõuab see korralikku läbiarvutamist ja detailsemat eesmärgiseadet. Ainus, millega pole vähimatki mõtet tegelema hakata, on tõestamine, et muutus pole tarvilik ja saavutada on seda niikuinii võimatu. Muutused toimuvad maailmas ka siis, kui nende juhtimisest loobuda.